Eile avaldasime Perefoorumist loo naise sulest, kelle mees survestas teda aborti tegema. Täna jutustab oma kogemusest naine, kes otsustaski ema nõuande järgi abordi kasuks, kuid jäi seda hiljem valusalt kahetsema.
Inetu lugu vol 2: ema soovitusel tehtud abort jättis hingehaavad
17. juuli 2015, 09:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil on õnnelik suhe, mis on siiski vaid umbes aasta kestnud. Avastasin mõnda aega tagasi ühel päeval, et olen rase. Tunded olid kohe segased, sest nii majanduslikult kui ka elukoha poolest oli meil palju lahtiseid otsi. Samas olin tegelikult sisimas loomulikult rõõmus, sest hoolimata sellest, et laps polnud planeeritud, oli ta ju siiski mu armastatud mehe laps.
Mees muutus uudist teada saades väga mõtlikuks ja tõsiseks. Ju ta tundis, kuidas meie siiamaani muinasjutuna kulgenud suhe äkitselt reaalsesse maailma kolksatas ja sellega koos tuli ka vastutusekoorem. Ma üritasin teda lohutada, et saame ju koos ikka hakkama.
See aga, kes abordimõtte mulle pähe pani, oli mu ema. Olen küll täiesti täisealine, aga samas ema arvamus on oluline. Tema argument oli see, et ära sunni lapse isa teda vägisi kasvatama ja küll hiljem veel jõuab lapsi saada. Neid argumente oli veel ja mul oli ühtäkki selge - pean tegema aborti.
Rääkisin siis mehele ka, tal oleks nagu kivi südamelt langenud. Ütles, et ta poleks elu sees palunud ise mul seda teha, aga kui mina niimoodi välja pakun, siis ta on sellega täiesti päri. Ta ütles, et tahaks olla lapse tulekuks täielikult valmis, nii majanduslikult kui ka emotsionaalselt.
Tundus ju loogiline ja vastutustundlik. Ma ei põdenud, ei muretsenud enam, mõtlesin, et nii paljud ju teevad seda, mis seal siis on. Mees ütles ka, et toetab mind.
Tegin siis selle ära ja juba esimene öö oli emotsionaalselt täiesti kohutav. Olin nii läbi omadega. Füüsiliselt ei olnud ju midagi hullu, aga psüühika oli nagu surnud. Ma tõesti ei arvanud, et see on nii ränk hoop.
Muidugi nüüdseks, kui sellest on peaaegu kaks kuud möödas, olen enda mõtetega tööd teinud ja pidevalt sellele ei mõtle, kuid väga ränk on näha ja kuulda kõike beebidega seonduvat. Tõsiselt valus. Sellised valuhood käivad ikka aeg-ajalt ja ma arvan, et ega need kuskile kao.
Mehega oleme siiski siiani koos, ta küll ütleb sõnades, et tahab mind toetada, aga tegelikkuses näen, et ta ise vajab rohkem tuge. Ta on otse välja öelnud, et ta kahetseb seda.
Loomulikult kahetsen mina ka, aga ma ei ütle talle seda, sest üks pooltest peab ju siiski vähemalt näiliselt kaine mõistuse säilitama. Muidu ei peaks me kumbki kaua vastu.
Ma arvan, et see valu ei vähene enne, kui olengi kunagi päriselt emaks saanud ja ka siis tegelikult meenub kindlasti see esimene tita, kellelt mina otsustasin elu võtta.
Kõigile teistele tahaksin oma pika jutuga öelda seda, et palun ärge mitte kunagi tehke seda, kui te ei ole päris kindlad. Alati saab kuidagimoodi hakkama, sellest valust hiljem lahti ei saa.