Reedeõhtune ETV vestlussaade «Mida teie arvate» Maire Aunastega eesotsas arutles moodsa sõltuvuse Facebooki üle. Stuudiosse oli kutsutud kaasa rääkima nii aktiivsemaid Facebooki kasutajaid kui ka neid, kes on suhtlusvõrgustikust vaid kuulnud.
Kas elu ilma Facebookita on võimalik?
9. oktoober 2010, 12:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vestlusringist võtsid osa tele- ja ärinaine Karmel Eikner, ajakirjanik ning meediakoolitaja Andri Maimets, ajakirja Anne & Stiil peatoimetaja Merle Liivak, laulja Els Himma ning luuletaja ja Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv.
Saates püüti luua pilti, mida Facebook endast kujutab, ning arutleti arvuti- ja internetisõltuvuse üle ka üldisemalt. Tõsi on ju see, et arvutisse uputi ka juba ammu enne suhtlusvõrgustiku tekkimist, suhtlemist pakkuvateks vahenditeks lihtne elektronpost või suhtlustarkvara MSN, rääkimata ka internetijututubadest.
Facebook eristub aga sellega, et on suutnud kaasata senisest suurima arvu inimesi – eestlasi on populaarse suhtlusvõrgustikuga liitunud 200 000, mis pole sugugi mitte väike arv. Kasutajate hulgast leiab teiste hulgas mitmeid tuntud isikuid – lauljaid, näitlejaid, kirjanikke jne –, igaühel oma põhjus olla ses võrgustikus nähtav.
Kuidas saavad hakkama need, kes pole Facebookis?
Saate tutvustusena püstitati küsimused: «Kuidas saavad hakkama need, kellel ei ole ikka veel Facebooki ega ühegi teise suhtlusportaali kontot? Kas nad on lootusetult rongist maha jäänud? Või on nendega kõik korras ja muretsema peaksid hoopis need, kes lähevad magama ning ärkavad koos arvutiga?»
«Magama võiks minna ikka ilma meediavahendita,» vastas alustuseks Andri Maimets. «Oleme Merlega mõlemad sellises eas ja valdkonnas, kus arvutita ei kujutaks oma tööd ette,» tõdes ta. Ühtlasi peab ta seda ka väga põnevaks ajaks, mil meediumid koguaeg vahetuvad, seevastu kui vanasti käis kõik teisiti – trükimeediale järgnenud raadio ja tele tekitas suurt furoori.
Karmel Eikner avaldas imestust, miks tema 19-aastasel pojal on vaja 4000 Facebooki sõpra, kui tema ei saa oma kümne nii-öelda päris sõbragagi hakkama. Vahest on Facebook hea kontaktide leidmise jaoks, arvas ta. «Kui väga kiiresti on vaja kontakti saada, ei pea enam helistama 1188-sse, noored võtavad lahti Facebooki.»
Karl-Martin Sinijärve jaoks on arvuti mugavaks kirjutamisvahendiks, kuigi kasutab ka vana head pliiatsi-paberi varianti. «Minu kaks sõpra tegid Facebooki konto ja leidsid kolme päeva pärast, et neile pole seda vaja.» Nii pole ka Sinijärv endale kontot teinud. «Vähemalt praegusel eluperioodil on nii palju elusat suhtlust, et ei suuda sedagi ära suhelda.»
Facebooki funktsioon võiks tema jaoks olla sideme alles hoidmine inimestega, kellega pole aega ja vajadust põhjalikult suhelda, sel juhul oleks nende jaoks vähemalt mingis mõttes olemas.
Milleks on Facebooki vaja?
Mõningate ametite puhul on Facebook üheks töövahendiks, nagu näiteks Andri Maimetsal Tallinn 2011 kommunikatsioonijuhina ning Merle Liivakul Anne & Stiili lugejatega suhtluseks. Aga kui tegemist pole tööülesannetega?
«Ekhsibitsionism, üksildus, mingi vajadus, miks nad sinna lähevad. Meie teame, kuidas seda efektiivselt töövahendina kasutada. Igaühel on Facebooki kasutamiseks oma eesmärk,» arvas Maimets.
Muuhulgas soovitas Karmel Eikner saatejuhil Maire Aunastel sõbrasoovidele vastata, kui on oma kontole ligipääsu taastanud: «Siis ta vaatab raudselt ka kümme järgmist saadet ära!»
Merle Liivak tähtsustas Facebooki kontaktide funktsiooni tähtsust. Samuti tõi ta esile, et Facebook on aidanud tal üles leida kaduma läinud sõpru, näiteks kooliajast.
Üks Facebooki eripära on võimalus teada anda, kas mingi asi sulle meeldib või mitte. «Uuritakse, kas mingile üritusele minna või mitte. Mine ja käi ära! Väga oluline on õppida suhtlema ka päriselt, olla ilus tark ja osav,» leidis Karmel Eikner.
Eikner, kes oma töös väga palju arvutit kasutab, ei taha koju minnes enam arvutit avada. «Kui tahan kellegagi kokku saada, teatrisse või kontserdile minna, siis ma lähen.»
Kas Facebooki-suhtlus pole mitte pealiskaudne?
Arvuti võimaldab end esitleda kellegi teisena või jätta endast sootuks teistsugune mulje. «Suhtlus on sellisel tasandil, et et võimaldagi näha, kellega suhtled. Suhtleme ja raiskame kallist aega selleks, et näidata end kellegina, kes me ise ei ole,» arvab Els Himma.
Pealiskaudsusega olid nõus ka Andri Maimets ja Merle Liivak. «Inimene peab endale teadvustama plusse ja miinuseid selle meediumi juures,» ütles Maimets ja lisas, et see kehtib ükskõik millise meediumi puhul.
«Meie enda õigus on infot vastu võtta või seda tagasi lükata,» leidis Maimets, rõhutades meediateadlikkuse tähtsust. Tema sõnul on oluline olla erinevate ohtude ja võimalustega hästi kursis, enne kui midagi ütlema või tegema hakata. Tähtis on huvi tunda, mida lapsed või eakaaslased arvutis teevad, sest arvuti on kättesaadav nii normaalsetele kui ka ebanormaalsetele inimestele.
Ka Karmel Eikner pööras tähelepanu sellele, et internetti jääb jälg väga pikaks ajaks maha, ka siis, kui kirjutatu õige kiirelt maha kustutada. Tema arvates on eriti tähtis, et noored seda mõistaksid.
Kas Facebook tekitab sõltuvust?
Facebooki sõltuvuse võrldusena toob Andri Maimets välja teleseriaalide sõltuvuse. «Teate kindlasti ühte-kahte inimest, kes surevad ära, kui kindlal kellaajal oma seriaali ei näe,» arvas ta.
«See on valiku küsimus, elada saab ka ilma. Näiteks on mul mitu head tuttavat sõpra, minu eakaaslased, ja neil ei ole Facebooki kontot. Nende sõnum on sama, et neil pole aega ja nad ei saa aru, milleks seda vaja on,» ütles Merle Liivak.
Ühtlasi tunnistas ta enda kohta, et tal on teatavaid sõltuvuse ilminguid, mis on küll paljuski tööga seotud. Merle Liivakule pakub sellega seoses tavalisest suuremat huvi Facebooki Anne & Stiili fänniehel toimuv. «Olen kriitiline ja paranev.»
Facebooki-laadsetesse keskkondadesse tuleb suhtuda kriitiliselt ja mõista, et neid tuleb kasutada tõesti siis, kui nad kasu toovad, mitte ise neid süsteeme teenima hakates, kõlas üks kokkuvõtvatest arvamustest. Tihti ollakse sõltlased ilma seda tunnistamata.
Mis saab reaalsest suhtlemisest?
Aunaste arvates on eesti inimesed sedavõrd arad, et ei julge tänaval ettepanekut teha oma suhtluspartnerile kas või kohvi joomiseks. «Inimestel, kelle suhtlemine on niigi halb, jääb see veelgi kiduramaks.»
Merle Liivak avaldas lootust, et kuna inimesed tahavad ikkagi inimväärset elu, siis jõutakse vast põhiväärtuste juurde tagasi.
Teisalt, positiivse külje pealt annab seesama suhtlusvõrk just võimaluse suhelda. Lõpetuseks jõudis arvutikasutamises saatekülalistest kõige rohelisem Els Himma selle tõdemiseni, et kui järgmine jutusaade tuleb, on tal kindlasti Facebooki konto moekalt ja noortepäraselt olemas.
NB! Külasta ka meie Facebooki fännilehte, liitu ja avalda arvamust ning võid võita pääsme kahele Facebooki loomisest rääkiva filmi «Sotsiaalvõrgustik» esilinastusele 14. oktoobril algusega kell 19.30 Solaris Kinos.