Raamatu «Minu Kolumbia» autor Ave Ungro kirjutas Anne & Stiili oktoobrinumbris isiklikele kogemustele tuginedes, et sõltuvus narkootikumidest võib endale ja teistele märkamatuks jääda.
Narkomaania küüsi võib langeda endale märkamatult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks ja pool aastat Kolumbias veetnud Ungro nentis, et Lõuna-Ameerikas sattus ta sõltuvusse nii päikeselistest hommikutest, betoonistest tänavatest, urkakohvikutest, salsast, ekstreemsetest emotsioonidest ja lõpuks kokaiinist.
«Kui see, mida armastatakse, saab kättesaadavaks, muutub see rutiiniks,» kommenteeris Ungro enda kokaiinisõltuvuse teket. Ta lisas, et kui tegevus muutub tavaliseks, ei pea inimene seda ka eriliseks.
Avameelsust põhjendas naine sellega, et tänapäeval koormavad inimesed ennast süütundega vanade pattude pärast, mis tema jaoks on arusaamatu.
«Ma olen rohkem kui veendunud, et paljude suursaavutuste hinnaks on varasemad kogemused, kus inimene vähemal või suuremal määral enesekontrolli kaotas ja seeläbi midagi juurde õppis,» leidis ta.
Ungro arvas, et ka reisikogemuse teevad eluliseks muu hulgas raskused ja nõrkushetked: «Nende kaudu jõuame paremini kohale nii füüsilises kui vaimses mõttes.»
Ta soovis, et rohkematel inimestel oleks julgust enda läbielamistest rääkida ja kirjutada.