Lapsed ja suvi: kas igavus tõepoolest tapab?

Kui lapsel on igav, hakkab ta mõte tööle.

FOTO: SCANPIX

Suvi on lapsevanematele keeruline aeg mitte ainult lasteaia ja vanemate puhkuse kombineerimise tõttu, vaid ka sellepärast, et varem või hiljem kerkib üles see igavene igavuseteema. Kurtmist «emme, mul on nii igav!,» on ilmselt kuulnud iga lapsevanem. 

Laste suvise igavusekurtmisega seoses meenub mulle kohe üks Andrus Kivirähu tore lastejutt «Suvi ja lasteaed». Seal saadeti õde-venda lasteaia puhkuse ajaks maale vanaema juurde. Vanaema andis lastele vabaduse teha, mis nad tahavad. Lapsed olid suures hämmingus – aga millal siis toimub laulutund, millal joonistamistund, millal meid magama pannakse? Ei midagi sellist. Et mitte igavusse ja rutiinivabadusse surra hakkasid lapsed mängima, et põllul seisev hernehirmutis on kasvataja, kes ütleb, mida on vaja teha. 

See lugu on sellest, et igavus ei tapa, vaid paneb loovuse tööle. Näen umbes sama kodus pea iga päev, sest ma ei sisusta oma laste iga hetke. Tõsi, olen mõnikord tundnud suuri süümepiinu, et lastega nii vähe mängin. Ma ei ole nendega ladunud lõputult torne ega õigupoolest kunagi mänginud kaasa nukumänge. Ka Lego klotsidega ehitamisest hiilin pigem kõrvale. Ma ei mõtle nende aja sisustamise peale, kui kuhugi sõidame, mõnele üritusele või välja sööma läheme. Olen neil lasknud ise leiutada mänge ja tihtipeale hämmastunud, kui hästi saavad lapsed ise hakkama oma aja sisustamisega. 

Meie suvine elu maakodus võib paljudele tunduda üliigav. Meil ei ole televiisorit ehk multikateema kukub kohe ära. Arvuti on ainult emmele töötamiseks. Nutitelefone pole kellelgi. On lauamängud, lõputult pliiatseid-pabereid, värske õhk, puhas loodus ümberringi ja vabadus ise endale tegevusi leiutada.  

Miks mõned lapsed kurdavad alailma igavust? Küllap on siin suur osa selles, milline on üldine peredünaamika – kui täiskasvanudki pidevalt igavuse üle kurdavad, siis see muster jääb hoobilt lapsele külge. Lastepsühholoogid toovad välja kolm põhilist allikat, kust on pärit igavuse üle kurtmine. 

  • Ekraanisõltuvus teeb mõtte laisaks. Televiisorist multika vaatamine on tore ajaviide küll, kuid kuna ekraanil öeldakse ette, kuidas asjad peavad olema, siis lapse enda loovus on pärsitud. Laps harjub sellega, et tema aega sisustab ekraan ja ta ei pea ise vaeva nägema tegevuse leidmiseks. 
  • Kogu nende aeg on sisustatud ja nad ei ole harjunud ise oma aega sisustama. 
  • Neil on tähelepanupuudus ja nad vajavad tõepoolest rohkem vanemate tähelepanu. 

Mida teha, kui laps tuleb jutuga, et tal on kohutavalt igav olla?

  • Ära tunne ennast süüdi – sinu kohus pole lapse iga minutit sisustada. Igavus ei ole kuidagi tervisele kahjulik ja seda ei pea kartma. 
  • Pööra lapsele tähelepanu. Väga võimalik, et ta kurdab igavust seetõttu, et vajab veidi vanema lähedust ja jagamatut tähelepanu. 
  • Kui lihtsalt kallistusest ja väikesest vestlusest ei piisa, tehke midagi koos. Kui sul on käsil mõni töö, kus las saab kaas lüüa, kutsu ta appi.   
  • Ära tõtta talle välja pakkuma ideid igavuse peletamiseks, vaid las ta pakub ise välja asju, mida võiks teha. Üldjuhul on lastel alati ideid, mida järgmisena ette võtta. Oma lastele olen vahel ka öelnud, et igavuse peletamine on nende enda töö  ja mina ei saa neilt nende igavust ära võtta. Isegi kui nad selle vastuse peale korraks porisevad, algab varsti mingi uus mäng. 
  • Ei tasu pakkuda mõnd ekraani igavuse peletamiseks. Nii võib alguse saada arvuti- või nutiseadmesõltuvus ning varsti ongi ekraani ees olemine ainuke viis igavuse peletamiseks. 
Tagasi üles