45 aastat abielu koos varjuga

"45 aastat". Charlotte Rampling ja Tom Courtenay.

FOTO: Kino Sõprus

Briti lavastaja Andrew Haighi draama «45 aastat» puudutab tõenäoliselt kõige mõjusamalt neid, kes on isegi pikas kooselus, sest tõstatab neile väga olulise küsimuse - kui põhjalikult on üldse võimalik oma elupartnerit tunda, kui isegi nii pika aja tagant võib selguda midagi ootamatut?

Täna esilinastub kinos Sõprus David Constantine’i novellil põhinev film «45 aastat». Rohkem tegelaskujudele kui süžeele keskendunud linateose keskmes on Kate (Charlotte Rampling) ja tema abikaasa Geoff (Tom Courtenay), kes on suure osa oma elust koos veetnud ja planeerivad suurejoonelist pidu oma 45. pulma-aastapäeva tähistamiseks. 

Juba filmi avaminutitel saab mees kirja, millest selgub, et on leitud tema endise kallima Katja surnukeha. Sümboolselt on säilinud naise külmunud surnukeha 50 aastat, just nagu ka Geoffi tunded oma esimese armastatu vastu. Ühtäkki muutub küsitavaks kogu Kate’i ja Geoffi abielu ning naine saab järgemööda aimu, et mees, kellega ta on oma elu veetnud, pole talle kõigest päris ausalt rääkinud. 

Film pärjati tänavusel Berliini filmifestivalil parima näitlejanna ja parima näitleja Hõbekaruga. Foto: Scanpix

FOTO: ODD ANDERSEN/AFP

Kas nii ammune suhe võib tõesti mõjutada 45 aastat kestnud kooselu? Miks ei ole mees suutnud enda esimesest armastusest siiani üle saada? Paari- ja pereterapeudi Küllike Lillestiku selgitusel võib esimene armastus olla paljudele tõepoolest väga sügavalt tähenduslik. «Kohtutakse siis ju esimest korda tundega, et kõik on meie elus võimalik just selle inimesega koos. Kuid paljud esimesed armastused ei jää väga erinevatel põhjustel kokku.»

Nii võib juhtuda, et kui armsamal on olnud mehe või naise elus oluline roll, kuid suhe katkes või mindi lahku traagiliselt ning hüvastijätt jäi ära, siis võib järgnevas suhtes või abielus käia esimene armastus varjuna kaasas.

«Sellisel juhul võivad tunda mõlemad partnerid, et miski justnagu häiriks, olukorraga toime tulemiseks aga otsustatakse oma tunded jätta endale, kas siis kartes teisele haiget teha või püüdes nii vältida enda valu,» kommenteerib psühholoog. «Kaotusvalu, mis on aastakümneid endale hoitud, lein, millega ei ole oldud teadlikult avatud, igatsus, mis on ärganud taas. Tunded, et minuga ei olda aus, et ma ei ole piisav. See kõik paneb inimesi sulguma enesesse, suutmata näidata välja oma tundeid ja hirme, mis antud olukord tekitab». 

Emotsionaalne suletus võib Lillestiku sõnul kesta aastaid ning vallanduda erinevate sündmuste käigus, tuues mõtetesse ja hinge kahtlusi, süüdistusi ja kahetsusi ning minevik tuleb abikaasade vahele. «Kas valu, solvumine, kahtlused kaaluvad üles ühised aastad, ajaloo, kogemused?» mõtiskleb ta.

Mõtlemapanev film «45 aastat» esilinastub kinos Sõprus 28. mail kell 19.00.

Tagasi üles