Moeblogi: sport teeb ilusaks

Federica Torti

FOTO: La Presse/Scanpix

Sport on minu elus alati olnud nagu õhk, söök ja uni. Tõsi, on olnud perioode, kus töö, pere või õpingud on tõmmanud trennitegemise miinimumini. Kuid viimased neli aastat olen teinud trenni peaaegu iga päev, kirjutab Terje Telling osta.ee moeblogis

Kui ma seda ütlen, siis enamus vestluspartnerid pööritavad silmi ja kujutavad ette, kuidas ma spordisaalides tunde rassin. Tegelikult pole asi üldse nii. Teen küll trenni, aga mitte sugugi tunde. 40-45 minutiga on mul trenn tehtud ja päevane koormus kätte saadud. Kui saali ei jõua minna teen käepäraste vahenditega trenni kodus.

Eks väga palju sõltub ka sellest, kes on meie kõrval või ümber. Mu mees on treener. Kindlasti on see üks suur mõjutegur, et sport on meie peres mitte eraldiseisev osa, vaid elustiil. Kui kaaslane on mu kõrval sportlik, toonuses ja sirge rühiga, siis ei saa ma kuidagi teha enda puhul allahindlust.

Mäletan, et keskkoolis käies läksin pärast tunde kehalise kasvatuse õpetaja M. Akeli juurde ning palusin, et ta annaks mulle ülesandeid: lõike joosta, üldfüüsilisi harjutusi teha. Isegi kui tal olid vanemad klassid parajasti tunnis, siis tegin nendega lihtsalt kehalise kasvatuse tunnid kaasa. Isegi võistlustel sai käidud, diplomeid ja medaleid koju toodud. Kuid kaks ala olid minu jaoks täiesti välistatud – pallivise ja murdmaasuusatamine. Palli viskasin nagu plika (mida ma ju iseenesest olingi) enda nina alla –  no ei tulnud välja. Teised tõukasid kuuligi rohkem meetreid kui mina suutsin palli visata…

Suusatamisega meenub mul üks maakondlik võistlus, kuhu ma miskipärast olin kirja pandud. Läksingi. Mu elu esimene suusavõistlus. Ei mõista tänase päevani, miks ma ei öelnud, et ma ei oska ega taha murdmaad suusatada, veel vähem võistelda. Küllap oli tegu ikkagi sellega, et pidasin ennast sporditüdrukuks ning üks korralik sporditüdruk teeb ikka igal võimalusel sporti, olgu selleks kasvõi murdmaasuusatamine. Suusad olid sellised Visu puulauad ja kahjuks polnud Veerpalu määrdetiimi ka kusagilt võtta. Usutavasti lükkas isa eelmisel õhtul suusad lihtsalt küünlavahaga üle. Võistlus. Mäed. Mina riides nagu kubujuss, nägu suurest pingutusest ja rassimisest punane ning veremaitse suus. «Võimas» suusamääre (loe: küünlavaha) haakis suuskade külge vähemalt poole võistluskoha lumest ning moodustas suuskade alla võimsad lumevaalud. Isegi astuda oli nende lume käkerdistega keeruline, rääkimata suusatamisest. Nii ma istusin enamiku ajast võpsikus ning allusin korralikult kaasvõistlejate hõigetele «Rada vabaks!Sinna mu suusakarjäär jäi.

Sportimisel on väga tähtis riietus. See ei saa olla lihtsalt ilus, vaid peab olema ka funktsionaalne. Spordiriiete valmistamisel kasutatakse erinevaid tehnoloogiaid, et aidata kaasa mugavale treeningule. Spordirõivad ja -jalatsid on valmistad just erinevaid spordialasid silmas pidades ning nende alade spetsiifikat arvesse võttes, nagu näiteks jooksmine, üldtreening, tennis, jalgpall jne. Ääretult tähtis on jooksujalatsi puhul, et valiksid just enda jalatüübile sobiva tossu. Vale jalatsiga joostes teed pikas perspektiivis oma jalgadele karuteene, mis alles aastaid hiljem võib tunda anda. Päris kindlasti ei tohiks joosta tennise, plätu või kingaga, kuid kahjuks olen ise oma silmaga näinud metsa all just selliste jalavarjudega jooksjaid.

Kui mu sportlikud ebaõnnestumised välja arvata, teeb trenn mind alati rõõmsaks. See on koht, kus mõtete virr-varr on kui käega pühitud ja üldjuhul on pärast füüsilise koormuse saamist vaimne patarei laetud. Silm läheb särama ja rahulolu valgub üle kogu keha. Treeningu kõige raskem osa on diivanilt püsti tõusmine ja trenni minemine. Kõik ülejäänud on juba puhas nauding. Kui sa siiski ei soovi trenni teha, siis mine jaluta ning ahmi enda sisse seda tärkavat mõnusat kevadist värskust!

Tagasi üles