Lugeja kirjutab: kas suured unistused teevad õnnelikumaks?

FOTO: SCANPIX

Postimehe naisteportaali lugeja arutleb oma kirjas, kas õnn peitub lihtsas elus või pigem suurte unistuste täitmises.

Ma olen pärit väikesest Eesti asulast. Kasvasin üles nii nagu lapsed nõukaajal ikka.

Õppisin hästi ja mul olid suured unistused. Ma isegi ei tea, millest ma just unistasin, kuid tahtsin väga midagi oma eluga peale hakata.

Arvasin, et jään kodulinna elama, kuid ma ei teadnud veel, et elu toob nii palju muutusi - muutusid nii riigikord kui minu isiklik elu. Nii leidsingi end varsti pealinnast. Sain huvitava töö, reisisin, peregi kasvas. Elan Tallinnas juba nii palju aastaid, et ei viitsi neid enam kokku lugedagi.

Peale lapse sündi hakkasin taas rohkem kodulinnas käima ja nüüd satun sinna üha tihedamini. Ma olen tegelikult kaua unistanud kodukohta tagasi kolimisest. Samas on mul pealinnas elamine, töö, sõbrad. Mida ei ole, on kodutunne. Mul ei ole Tallinnas kodutunnet.

Oma lapsepõlvelinnas ringi käies püüan inimeste nägudelt lugeda, kas nad on seal õnnelikud. Kas nad üldse töötavad seal või teenivad raha välismaal ja on kodukohas harvemad külalised kui mina?

Minu endine naabritüdruk elab siiani samas kohas. Ta töötab müüjana, tal on ka pere. Tema vanemad elavad läheduses. Ma pole temaga ammu juttu ajanud, kuid mõtlen sageli - kas on ehk tema õnnelikum kui mina?

Ta ei läinud suuri unistusi püüdma, kuid ilmselt on tal rohkem kodutunnet kui minul. Jah, tema elu tundub mulle kuidagi palju ihaldusväärsem. Lihtsam.

Või ma lihtsalt petan ennast? Ma ei tea tegelikult tema elust midagi. Ei tea ta muresid, ei tea sedagi, kas ta on õnnelik või igatseb tema hoopis laia maailma minna.

Ma tean, et olen rohkem maailma näinud, kuid miks igatsen ma siis nii väga kõigest kõige rohkem kodukohta tagasi? Kas läksin püüdma sinilindu ja leidsin.... Mille?

Lohutan ennast, et mu elul pole viga midagi. Mul on palju asju, mis mind rõõmustavad. Ma lihtsalt ei kujuta end ette elu lõpuni Tallinnas elamas. Või muudan ma kunagi meelt?

Kas peab üldse suurelt unistama ja paremat elu otsima? Võib-olla peitub elu õnn lihtsates asjades.

Noored õpivad, lahkuvad kodukohast. Lõpetavad ülikooli, rändavad maailmas... Ja avastavad siis, et nad ei leia oma kohta elus. Nad ei leia ootustele vastavat tööd, kodukohas pole neil midagi peale hakata, aga võõrsil ei kohane. Muidugi pole see kõigiga nii.

Ometi mõtlen ma mõnikord, et suured eesmärgid on ülehinnatud. Parem elu on saanud segaseks mõisteks. Kodukohaarmastus ei leia enam kohta väärtushinnangutes.

Kas ma oleksin olnud õnnelikum kui oleksin jäänud kodukohta? Kas ma oleksin tegelikult õnnelik, kui läheksin tagasi? Vastust teab vaid tuul. Ja minu hinges puhub ta muutliku suunaga.

Tagasi üles