Miks on iseendast nii raske hoolida?

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: SCANPIX

Terapeut Jana Reidla kirjutab salasona.eu-s, et holistilise regressiooniterapeudina kohtab ta enda kabinetis alatasa toredaid ja lahtise peaga inimesi, kes peavad iseenese tunnustamist kõige raskemaks ülesandeks. Paljudele tekitab ka teistelt kiituse vastuvõtmine ebamugavust. Ükskõik, millise probleemiga teraapiasse pöördutakse, töö algab siiski just inimese enesearmastuse üles leidmisest.

Rahulolematus iseendaga

Paljud ei julge end kiita ja premeerida seepärast, et peavad seda isekuse ilminguks. Selline kasinuse ületähtsustamine tundub mulle luterlike juurtega harjumusena. Et mitte ülbe näida, pisendatakse ja vähendatakse enese väärtusi. Küllap keelati paljudel tänastel keskealistel «eputamine» ja enese üle uhke olemine juba lapsena, et see tänaseks nii automaatseks reaktsiooniks on saanud.

Tasapisi on äriinimeste konverentsidel hakatud rääkima, et eksimine on edu alus. Huvitav, kui palju see tõdemus tegelikkusesse jõudnud on? Ma arvan, et esialgu on see jäänud juhtide privileegiks. Pinges reatöötaja kardab vigade sisselipsamist nagu põllumees põuda. Vigu pole vaja tehagi, piisab mõttest, et viga võib tulla… Perfektsionist põhjendab enesesse heatahtlikult suhtumise võimatust sellega, et ta pole ideaalne, maailmas on nii palju temast ilusamaid, osavamaid ja targemaid. Selle asemel, et rõõmustada endast parima andmise üle, kripeldab südames kahtlus, et tegelikult oleks pidanud veel paremini tegema. Selline mõtteviis takistab sooja läbisaamist endaga ja ka teistelt tulev tunnustus ei jõua päriselt kohale, vaid põrkab nagu fooliumi pealt tagasi. Pidev rahulolematus muutub aja jooksul koormaks, mis ei lase loomingulisi ideid ligi ega luba muretult oma tegevusi nautida.  

Täiuslik ei ole sama mis ideaalne

Enese armastamine ei ole enese tähtsustamine või ideaalseks pidamine. See ei tähenda, et räägid kogu aeg oma kunagistest saavutustest või uhkest perspektiivist. Hinnates end teistest paremaks, oledki enese tähtsustamise lõksus. Sellele võib kergesti järgneda solvumine tunnustuse puudumise pärast. Ego samastab end sellega, mida ta omab, mida talle öeldakse. Teistega võrdlemine paneb su identiteedi sõltuvusse teistest. Kui keegi sind täna kiidab, siis oled midagi väärt, aga kui ta seda homme ei tee, poeb kahtlus hinge ja ülehomme on juba eneseaustus haihtumas. Nii on upsakuse taga peidus tegelikult suur ebakindlus. Kahjuks tundub näiliselt enesekindale, et kõik, kes ei kiida, ründavad.

Sisimas teab igaüks, et ta pole ideaalne. Otsustamise koht on, kas seda aktsepteerida või sellega võidelda. Aktsepteerida aitab teadmine, et inimeste täiuslikkus seisneb pigem selles, et igaüks on erinev. Täiuslikult ebatäiuslik inimene on omaks võtnud nii oma nõrkused kui tugevused. Igaühel on selles elus oma osa mängida ja rõõm on teha seda nii, nagu võimed parasjagu lubavad. Oluline on üles leida, mis teeb just mind õnnelikuks, mis mind tõeliselt liigutab ja inspireerib. Seejärel kasutada oma potentsiaali, riskida, läbikukkumistest õppida. Tunnistades end eriliseks, ei saa sa end ühegi teisega võrrelda. Samal ajal ei ole sinu erilisus tähtsam kaasinimeste erilisusest ega sinu tehtud viga hullem kaasinimeste eksimustest. Elu ei ole võistlus parima inimese tiitli nimel.

Enese täitmine enne ja teistele jagamine pärast

Selleks, et oleks võimalik armastust teistele jagada, peab kõigepealt olema, mida jagada. Kui sa ennast ise ei armasta, muutud ka teistele lahkuse jagamisega kitsiks. Olles enda vastu ülinõudlik, on sul kõrged nõudmised ka kaaskondlastele. Suutmata ise tulemusega rahule jääda, ei toida su eneseusku ka väljastpoolt öeldud: «Tubli töö!».

Sellepärast vaata ennast nagu sa vaatad väikest last või mõnd armsat karvakera. Nende puhul sa ilmselt suudad tunnustada kõiki eluavaldusi. Vänderdav kutsikas on ju kiitust väärt, et suudab sinuni joosta. Nii oled ka sa ise tunnustust väärt, kui said endale võetud ülesandega hakkama just nii, nagu parasjagu oskasid. Kui kõik ei läinud ideaalide kohaselt, siis teinekord teed lihtsalt midagi teisiti. Enese karistamine ei aita ju ometi tublim olla? Jällegi näitab võrdlus lemmikloomadega, et kiitus arendab rohkem kui laitus. Ainult et sinul, inimene, ei ole vaja oodata peremeest (või ülemust), kes sind kiidaks. Sina oled ise enda juht. Karistamise asemel premeeri ennast. Isegi eksimine väärib tunnustust, kuna vea kõrval saab hea esile tulla.

Kui jääd endaga rahule sellisena, nagu oled, saad vabaks süütundest, et sa pole teistsugune. Nii saab eneseusk kasvada, intuitsioon läheb lahti ja sa saad seda oma valikute tegemisel kasutada. Sa ei pea ootama, et keegi teine ütleb sulle: mine juuksurisse, mine puhkusele, naudi sellist toitu, mis sind rõõmustab! Vaata kassi, kes ennast peseb. Ta teeb seda hoole ja tähelepanuga ning vaevalt, et sulle meeldimise pärast. Kui lubad endale hellust ja tähelepanu, siis muutud teiste jaoks ligitõmbavaks. Sa osutad ise endale armastust, oled järelikult armastusväärne ja ka nemad tahavad sind armastada. Olles ise endale piisavalt andnud, hakkab armastus sinus kasvama ja alles nüüd on seda võimalik ka teistele jagada.

Tagasi üles