Enamik meist võib jutustada lühema või pikema loo sellest, kuidas tema armastus on jäänud vastuarmastuseta. Põhjus, miks suhted ebaõnnestuvad, on aga peidus meie endi sees. Teadlikult või mitte, kardavad paljud meist päriselt armastada.
Seitse põhjust, miks nii paljud kardavad armastust
11. mai 2015, 19:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimestel võib olla väga erisuguseid hirme, kuid kõigil on omad kaitsemehhanismid, mis peaks meid haiget saamise eest kaitsma. Neist tulenev võlts turvatunne on paraku illusioon ja takistab ihaldusväärse inimesega päriselt lähedaseks saamast, kirjutab Psycholoy Today. Aga miks me kardame lähedust? Miks me ei julge armastust leida ja hoida?
Tõeline armastus teeb haavatavaks.
Uus suhe on kui kaardistamata ala ja paljudel inimestel on loomulik hirm tundmatu ees. Armumine tähendab ju suurt riski. See tähendab, et tuleb usaldada teist inimest ja lasta tal end mõjutada, mis aga omakorda jätab meid avatuks ja haavatavaks. Kõrvale jäävad harjumused, mis on lasknud pikalt keskenduda vaid iseendale ja iseseisvusele. Inimesed kipuvad arvama, et mida rohkem nad hoolivad, seda rohkem haiget nad ka saavad.
2. Uus arm kisub vanad haavad lahti.
Uude suhtesse asudes oleme harva täiesti teadlikud sellest, kuidas varasemad kogemused meid mõjutavad. Juba lapsepõlvest saati mõjutab meid väga tugevasti see, kuidas oleme elu jooksul haiget saanud. See kujundab, kuidas inimesi näeme ja kuidas suhetes käitume. Vanad ja negatiivsed suhtedünaamikad võivad teha meid enda avamise ja uute tutvuste suhtes ettevaatlikuks. Nii võib inimene lähedusest hoiduda, sest meenuvad vanad solvumised, kaotusvalu, viha ja hüljatustunne. Mõeldes armastusele võib sul esimese tundena meenuda valu, sest valu tundsid sa siis, kui sinu armumine jäi vastuseta.
3. Armastus esitab vanale identiteedile väljakutse.
Paljud meist võivad salamisi karta, et neid polegi võimalik armastada. Kui raskusi on juba iseenda väärtuse mõistmisega, on raske uskuda, et keegi teine võib päriselt hoolida. Meil kõigil on kriitiline sisehääl, mis kärgib peas nagu õel treener, et me oleme mõttetud või pole õnne ära teeninud. See treener tekib valusate lapsepõlvekogemuste, varakult kokku puututud kriitilise suhtumise ja vanemate eeskuju tõttu. Kui vanem oli ebakindel ja enesekriitiline, võis ta oma käitumisega õpetada sama ka lastele.
Kuigi need suhtumised võivad haiget teha, võivad need ka ajapikku saada üheks osaks meist. Täiskasvanuna ei pruugi enam märgata, et «õel treener» on vaenlane ja kahjulik kriitika tundub nagu iseenda oma. See sisehääl on sageli kahjustav ja ebameeldiv, kuid samas nii tuttav, et pakub omamoodi lohutust. Kui teine inimene näeb meid teisiti kui see sisehääl, ta armastab ja hindab meid, võib see tunduda ebamugav ja tekitab tahtmist end kaitsta, sest on näha, et kaua kehtinud identiteet ei pruugigi kehtida.
4. Tõelise rõõmuga kaasneb tõeline valu.
Iga kord kui tunneme tõelist rõõmu või kogeme elu hinnalisust, on oht, et tunda saab ka hingematvat kurbust. Paljud kardavad kõike, mis võib teha väga õnnelikuks, sest sama võib teha ka väga haiget. Sama on vastupidi. Ei ole võimalik ennast valikuliselt tuimaks teha, et kogeda rõõmu ilma valuta. Armudes võib tekkida tahtmine end tagasi hoida, sest on hirm hingevalu ees.
5. Armastus on sageli ebavõrdne.
Tihti loobutakse suhte arendamisest ka siis, kui jääb mulje, et teine tunneb midagi enamat. Kardetakse, et edaspidi võivad partneri tunded veelgi kasvada, enda tunded aga mitte ning nii võib teisele väga haiget teha. Paraku on armastus tihti tasakaalust väljas ja üks võibki tunda rohkem kui teine. Meie tunded teiste inimeste vastu on väga muutlikud. Sekundite jooksul võib tunda nii viha, ärritust kui vihkamist inimese vastu, keda tegelikult armastame. Kartes, kuidas võivad tunded edasi kujuneda hoiame end tagasi ja ei saagi teada, mis võiks päriselt juhtuda. Parem on olla avatud ja lasta tunnetel kulgeda omasoodu. Mure ja süümepiinad võivad takistada teise tundma õppimist ja nii võib ilma jääda suhtest, mis tegelikult teeks väga õnnelikuks.
6. Romantilised suhted võivad peresuhteid takistada.
Endale partneri leidmine on omamoodi sümboolne ka täiskasvanuks saamise mõttes. Püsisuhe muudab iseseisvamaks ja autonoomsemaks isikuks. Selle arenguga võib kaasneda perest lahti murdmine. Nii nagu vana identiteedi murdmine, pole ka see füüsiline muutus. Partneri pärast ei pea perega suhtlemist lõpetama, lahtimurdmine toimub emotsionaalsel tasandil - enam ei tunta end kui laps ja varasemaid suhteid mõjutanud negatiivsetest mõttemustritest on samuti kergem kõrvale hoiduda.
7. Armastusega kaasnevad eksistentsiaalsed hirmud.
Mida rohkem meil on, seda rohkem on meil kaotada. Mida enam keegi meile tähendab, seda rohkem me kardame temast ilma jääda. Armudes ei teki vaid hirm kallimat kaotada, vaid me muutume ka enda surelikkusest teadlikumaks. Elu tähendus muutub väärtuslikumaks, seega on ka suurem hirm seda kaotada. Selle hirmu allasurumiseks võib juhtuda, et hakatakse keskenduma pealiskaudsetele probleemidele ja partneriga tüli norima, äärmuslikematel juhtudel minnakse ka lahku. Väga harva on inimene ise teadlik sellest, kuidas ta oma hirmude ajel käitub. Enda õigustamiseks võib leida miljon põhjust, miks mitte olla suhtes. Kuigi põhjendused võivad tunduda mõistlikud, juhib meid tegelikult sügavale sisimasse peitunud hirm kallima kaotuse ees.
Enamiku suhetega kaasneb palju väljakutseid. Täisväärtusliku püsisuhte nimel tuleb oma lähedushirmud päevavalgele tuua, et enda käitumises selgust saada. Ennast tundma õppides tekib alles võimalus päris armastust leida ja seda ka hoida.