Kunstikooli direktor: laste joonistamisoskus on alla käinud

FOTO: SCANPIX

Kakskümmend aastat Kuressaare kunstikooli direktorina töötanud Boris Šestakovi sõnul on laste joonistamisoskus nutiseadmete ohtra kasutamise ja vaba aja nappuse tõttu alla käinud.

«Loomulikult joonistavad lapsed kehvemini,» tõdes Šestakov, kes väljendas oma arvamust ka Kuressaare linnavolikogu kultuurikomisjoni 14. aprilli koosolekul.

«Joonistamisoskus sõltub vist vajadusest,» arvas Saarte Häälega vestelnud Šestakov. «See foto- ja digivärk on nii levinud, et mis sa ikka enam joonistad. Aga miks lääs otsib ja ostab kalli raha eest juba kümmekond aastat idast akadeemilise kunsti õpetajaid tunde andma?»

Laste viletsam joonistamisoskus ongi Šestakovi arvates eelkõige aja märk. «Maailm muutub kiiresti ja klassikalist joonistamisoskust enam eriti ei nõutagi,» lausus ta. «Peaasi on põnev idee – teosta see nii, kuidas oskad, peaasi, et tulemus oleks efektne – ja see ongi kunst. Ma ei vaidle vastu, järelikult on aeg muutunud.»

Igav ja raske töö

Šestakovi arvates pole nutiseadmed sugugi kurjast, aga nende kasutamise kõrval tundub joonistamine noorele inimesele igav ja raske töö. «Mida vähem aga joonistada, seda enam kannatab noorte eneseväljendamise oskus, silma ja käe koostöö,» lausus koolijuht.

Seda, et laste huvi joonistamise vastu lausa kadunud oleks, Šestakov siiski ei arva. «Nad lihtsalt tahavad asju teismoodi teha,» selgitas koolijuht. Tema sõnul tunnevad akadeemilise joonistamise vastu huvi vähesed, pigem kujutatakse telekast tuntud multifilmitegelasi alates Käsna-Kallest jaapani anime tüüpideni. «Häda on aga selles, et nii ei arene kolmemõõtmelisuse tunnetus,» ütles Šestakov.

Kõige tavalisem asi, mille vastu kunstikooli praegused õpilased eksivad, on õigete proportsioonide kujutamine. «Sa näed küll, et lill kasvab või inimene istub, aga seda õigetes mõõtudes ja värvides paberile või lõuendile saada on liiga raske,» selgitas Šestakov.

Neid lapsi, kes saavad natuurist joonistamise-maalimisega hakkama, on Šestakovi sõnul ehk pool praegustest kunstikooli õpilastest. «Päris tippe leidub aga üksikuid, aastaid tagasi oli neid ikka rohkem,» nentis Šestakov. Ühe praeguse silmapaistvama joonistajana tõstis ta esile sel kevadel põhikooli lõpetava Anna Karakjani, kes on pälvinud auhindu mitmelt konkursilt.

Šestakovi sõnul on ta laste kehvema joonistusoskuse üle arutanud ka oma kolleegidega nii Saaremaalt kui ka mandrilt ja nemadki on olnud temaga sama meelt.

Seda, et Kuressaare ametikooli õppima tulnud kunstihuviliste noorte joonistusoskus aastate taguste õpilastega võrreldes kesisem ja säravalt andekaid joonistajaid vähem oleks, Kuressaare ametikoolis joonistamist õpetav Anna Sui veel täheldanud ei ole.

Nutiseadmed elu sisu

«Mu oma 13-aastast poega vaadates võin aga küll öelda, et nutiseadmed on temavanuste noorte elu sisu,» tõdes Sui. «Koju jõudes võtab poeg kohe välja oma tahvelarvuti ja telefoni ning sukeldub sinna. Olgugi et pojal on kätt – ta on ka lastekunstikoolis õppinud – veedab ta pigem aega internetiavarustes kui joonistades. Nii jääb aga mõte ja soov end reaalses maailmas väljendada väheseks.»

«Eks see tänapäevane õppesüsteem ole teistsugune kui aastate eest,» tõdes Sui kolleeg, Eesti kunstiakadeemia lõpetanud graafik Britt-Karen Peterson, kes on Kuressaare ametikoolis joonistamis- ja graafikaõpetajana töötanud ligi aasta.

«Enam ei panda nii palju rõhku joonistamisele ja klassikalisele lähenemisele, tuleb ju ajaga kaasas käia.»

Artikkel ilmus 6. mail Saarte Hääles.

Tagasi üles