Eesti Muusikaauhinnad 2020

Kristina Traks: asi pole lastes, vaid tähelepanus

Kristina Traks

FOTO: Toomas Tatar/Postimees

Kas kujutaksite ette, et teie 1-klassi juntsu üritaks kihutaval rongil uksi lahti kiskuda? Roniks peadpidi avalikku prügikasti või tõmbaks vagunis pakiriiuli küljes lõuga?

Enamik vanemaid vangutab selle peale ilmselt pead, et no on vast metslasi olemas. Minagi mõtlesin nii, kui hiljuti pikemal rongisõidul päris huvitava seltskonnaga kohtasin. 

Kõigepealt tuli rongi peale isa nelja poisiga vanuses umbes 4-10 eluaastat. Isa võttis istet, otsis taskust välja nutitelefoni ja käratas poistele – istuge paigale. Poisid ei kavatsenudki istuda, vaid asusid mööda vagunit ringi tuuseldama. Koos üritati lahti kangutada liikuva rongi uksi, tegeleti vahekäigus maadlemise või muu sarnase spordialaga ning pisteti kordamööda nägu rongi prügikasti, et hästi lähedalt uurida, mis seal ikkagi leidub ja kui hullusti see kõik haiseb. 

Isa istus ninapidi nutitelefonis ja tegi näo, et ta ei näe ega kuule. Aga võib-olla ta ei kuulnud-näinud päriselt ka. Igatahes paisus möll üha suuremaks, kui äkki paps püsti kargas ja üle rongi käratas, et poisid saava rihma, kui normaalselt käituma ei hakka. Korraks lõppes maadlusring ja prügikastis urgitsemine, kuid kui isa taas nutitelefoni sukeldus, jätkus märatsemine rongi vahekäigus ja uste juures samas vaimus. 

Õnneks läks see kamp varsti maha. 

Nende asemel tuli rongi üks teine isa. Temal oli kaasas kaks last – inglilokikestega umbes 6-aastane tüdruk ja paar aastat vanem poiss. Sõit läks Tartust Tallinna. Umbes 5 minuti pärast hakkas õel-vennal igav. Poiss hakkas papsi käest manguma nutitelefoni. «Ei saa,» oli lühike konkreetne vastus ja isa «kadus» nutimaailma. Poiss niheles edasi ja katsetas aeg-ajalt uuesti nutitelefoni väljamangumist. 

Tüdruk oli ka muidugi igavusse suremas. Tema aga otsustas rahvast viimseni täis rongis võimlemisega tegelema hakata – jalgupidi pingile ja ülemise pakiriiuli külge lõuga tõmbama. Issi vaatas oma riistvõimlejast tütrekest heldimusega ega öelnud midagi. «Mis saab siis, kui 120 km/h sõitev rong äkki pidurdama peaks ja plika parasjagu lõuatõmbamisega rippes on,» mõtlesin mina, kui tütarlaps oma määrdunud jalgadega mu kohal rippus. 

Show kestis aga edasi. Varsti tuli tüdrukule mõte, et võiks ju proovida üle istmete järgmisesse vahesse ronida. Nii ta kõõlus seal pakiriiuli küljes ja istujate peade kohal sisuliselt terve tee. 

Lapse isa ei teinud kogu selle kahe tunni jooksul tüdrukule ainsatki märkust, et ta võiks lõpetada riistvõimlemise ja jalgadega teiste inimeste näo juures vehkimise. Samuti ei teinud ta kahe tunni jooksul ühtegi katset oma lastega mingi jututeema üles võtta või kuidagimoodi aidata neil aega kiiremini mööda saata. Ta oli kõik see aeg hõivatud asjadega nutitelefonis.  

Ma olen kaugel sellest, et arvata, nagu oleks rohi vanasti olnud rohelisem ja tänapäeva lapsed kuidagi eriliselt kasvatamatud. Ei nad vast ole. Aga tähelepanupuuduses on nad tihtipeale paraku küll. Nad ei suuda konkureerida nutitelefoniga, kui vanem otsustab sellesse kaduda. Iga lapsevanem teab, et lapsed kipuvad just tähelepanu võitmiseks tegelema eriliste lollustega. Pea prügikasti pistmine ja ahvi kombel rongi pakiriiulil lõuatõmbamine on tegelikult lapse sõnatu palve – räägi minuga, märka mind ometi! Tule juba oma telefonist välja!

Ma arvan, et see väike tüdruk ei oleks kaks tundi käitunud silmatorkavalt häirivalt, kui tema isa oleks rongisõidu ajal temaga juttu ajanud, talle mõnd raamatut lugenud või kasvõi mõnd mängu mänginud. Lihtsalt temast välja teinud ja talle tähelepanu pööranud. Nõnda oleks kahetunnisest rongisõidust saanud ühine kvaliteetaeg, mitte aga piin nii asjaosalistele kui ka ümbritsevatele sõitjatele. See kehtib tegelikult ka paljudes teistes olukordades, kus lapsed igavuse peletamiseks ja vanemate tähelepanu saamiseks võimatult käituma hakkavad.