Lugeja kirjutab: me ei vaja supernaisi!

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Rööprähklemine mõjub kehvasti

FOTO: SCANPIX

Kirjutasime eile võrdse palga päeva puhul edukatest naistest ning sellest, kuidas nad on ühitanud töö- ja pereelu. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ja Tartu Ülikooli professor Julia Laffranque sõnas, et kuigi tedagi on peetud nn supernaiseks, on ta siiski tavaline naine, kes armastab nii lastega tegelemist kui oma tööd. Talle vastuseks kirjutab Postimehe naisteportaali lugeja, et supernaise näite loomine oleks tõesti vale.

Ka mina arvan, et me ei vaja tegelikult üldse supernaiste ega mingite superinimeste kuvandi kujundamist. Sel lihtsal põhjusel, et selliseid inimesi pole tõepoolest üldse olemas.

Ei ole olemas inimest, kes suudaks kõiki oma elu aspekte niimoodi ühildada, et ta kunagi kusagil vigu ei tee ja alati oma eluga rahul on.

Eksimine on inimlik. Unustamine, nõrkus, väsimus, pettumus - kõik need on inimlikud tunded ja olukorrad. Ainult superinimene ei peaks selliste asjadega elus rinda pistma. Ja just sellepärast superinimest ei olegi olemas. Kui ta oleks olemas, oleks ta robot.

Ma arvan, et lugedes naistest, kel on töö ja pere ja hobid ja alati nägu naerul, tekib meil alaväärsustunne. Kuidas tema suudab? Järelikult olen mina liiga laisk, vilets, nõrk.

Keegi ei suuda kunagi kogu aeg ühtemoodi rabada ja veel õnnelik olla. Millest ei räägita, on see, kui palju on näiteks edukatel naistel tihtipeale abiväge. Vanavanematest palgalise koristajani välja. Ja ega selles midagi halba ole - seda millegipärast lihtsalt ei mainita.

Usun, et palju on ka neid naisi, kel on võimalik abi paluda või palgata, aga kes ei tihka seda teha - nad püüavad just nimelt supernaised olla. Aga milleks? Kelle jaoks?

Töökaaslased, äripartnerid, lapsed, elukaaslased - keegi ei vaja tegelikult üliinimest. Mulle näiteks on sümpaatne, kui inimene julgeb näidata oma nõrku külgi. See tähendab, et ta on julge, et temas on ausust, realismi.

Haavatavus on tegelikult midagi ilusat ja isegi meeldivat. See näitab, et inimesel on tunded, mitte ta ei sõida nagu buldooser läbi elu. 

Inimesed, kes tunnistavad oma nõrkusi, arvestavad tavaliselt ka teistega rohkem ja on seeläbi lihtsalt meeldivamad.

Supernaised oleme ikka kellegi teise pärast. Rasketel aegadel on see ehk olnud õigustatud strateegia, kuid tasub mõelda, mis on selle hind.

Öeldakse, et naerata ja maailm naeratab sulle vastu. Usun, et nii on ka oma puuduste ja ebaõnnestumiste tunnistamisega - kui sina neid tunnistavad, julgevad ka teised neid tunnistada. Elu muutub kergemaks. Hea on tunda, et me kõik oleme lihtsalt inimesed. Mõnikord on see maailma parim tunne.

Tagasi üles