Ubinaajal esitleb Arter viit ajaproovile vastu pidanud õunasorti.
Vanaema õunaaia ehted
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
18. september 2010, 14:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
19. sajandi lõpul, kui Eestis hakkas edenema taluaiandus, asuti meil ka laialdasemalt õunapuid kasvatama. Juba toona oskasid eestlased hõrgu maitse ja hõnguga mahlaseid ubinaid hinnata! Arteril aitasid viit läbi aegade menukamat kohalikku õunasorti valida asjatundjad Jaan Kivistik, Toivo Univer, Marju Pulk, Ülle Pekk ning Ille ja Kalmer Kasvand.
Etnograaf Tamara Habicht juhib monograafias «Rahvapärane arhitektuur» tähepanu põlvest põlve kestva kauni tava algusele, sest juba toona «oli kombeks istutada õunapuid pereliikmetele nime- ja õnnepuudeks.»
Enamik vanu sorte on meie maile rännanud Lääne-Euroopast koos ülikute ja kloostritega. Täpsemalt on teada ainult ‘Suislepa’ sünnilugu, ülejäänute üle on vaieldud, nendib Eesti Maaülikooli õppejõud Toivo Univer.