Vahur Kersna: miks ma armastan Katariinat?

Töö on tõsine, aga meel rõõmus: Aire (vasakul) puhub hinge sisse tortidele, Pireti võlukäsi puudutab kõike, mis köögist lauale rändab.

FOTO: Vahur Kersna

Kui vähegi võimalik, üritan ma mõni minut enne kella üheksat kohal olla. Sest täpselt siis, kui Võru Katariina kiriku kellad helisema hakkavad, lükkab Ülle uksed lahti. Tavaliselt on tema laupäeva hommikul tööl.

Pühendunult: 18 aastaga on Ülle (vasakul) ja Anneli loonud väliselt tagasihoidlikust Katariina kohvikust erakordse sisuga kulinaar-vaimlise majaka, Võru maamärgi pühendatutele.

FOTO: Vahur Kersna

Paksult kohupiima ja vähe saia: Katariina korbi erakordsus ei peitu ainult maitses. Murdke võrdluseks ükskõik millist muud kohupiimakorpi ja veenduge!

FOTO: Vahur Kersna

Jakob sööb suppi: kohvikust saab maitsvat keharammu nii suur kui ka väike külastaja.

FOTO: Vahur Kersna

Miks on hea olla Katariina kohvikus kohal just kell üheksa? Sest selleks ajaks saavutab kell kuus kerkima pandud tainast ja õhtust peale külmkapis lõdisenud kohupiimast vormunud korpide temperatuur, konsistents, niiskus ja mis kõik veel oma kulinaarse abieluõnne absoluutse täiuse. Varem on need tsuti liiga tulised, päeva jooksul ime lahtub.

Kella 9–9.30 – perfecto!

Katariina korbi erakordsusest päikesetõusul võiksin ma heietada pikalt. Samamoodi nende kanapiruka pärlendavast hõrkusest. Või kohupiimataskust, mida haugates erkkrõbedast koorikust vahune kohupiimakreem sind lausa ründab, sest seda on lihtsalt nii uskumatult palju!

Pirukate edetabel sõltub muidugi proovija maitsest. Olemuslik ja palju tähtsam küsimus kõlab: kuidas nad seda teevad, nii hästi? Miks on mõni meist valmis teinekord lörtsiga kell pool kuus hommikul Tallinnast startima, et olla – nagu öeldud – kell üheksa Võrus ühe vana poollobudikust puumaja ukse taga?

Uurime asja
Katariina kohviku interjöör ei ole midagi sellist, mille eest oodata aasta disainipreemiat. Kena ja puhas, aga miski ei viita sellele, et keegi tahab siin kliendile eurovisiooniliku kirega kangesti meeldida.

Kuus lihtsat täispuust tumedat lauda, seintel Põlva kunstniku Jüri Ristna kulda nõrguvad maalid. Sajandivanusel telliskivipõrandal 20 kõva põhjaga tooli. Mängib aega peatav muusika, kuid võrulasele ei tähenda kohvik sama, mis pariislasele või isegi tallinlasele. Võru veri ei lase ajal endast naljalt, asja ees, teist taga läbi kulgeda. Võrulane pistab kohvikus oma ketšupiga kaunistatud pitsa nahka ja rammib kulmu kortsutades elulahingusse tagasi. Mäletate, kuidas Vene armees vormistati «prijom pištši»?

Ja tõenäoliselt ei pane mõnigi neist tähele, et toosama pitsa pole ahju rännanud mitte sügavkülmast, vaid vormitud käsitsi kohapeal sõtkutud tainast. Ning et kolmest eri juustust segatud katet on jõulised 80 grammi, sama palju kui parimast abaluust hakitud sinki. Ja et need numbrid juhivad suure tõenäosusega selles hinnaklassis Eesti jooksvat edetabelit. 

Varjatud kõrgkvaliteet
Hiigelkaubalautade palju-ja-odavalt ajastul moodustavad meie ümber kindlasti vähemuse inimesed, kellele läheb korda, et Katariinas pakutav kohv on orgaaniliselt kasvatatud ja eetiliselt toodetud.
Või et nende omlett ja tordid on tehtud Peri farmis vabalt ringi jooksvate kanade munadest. Ja et oma küpsetistes kasutavad nad Anneli onu ja Tuvikese Endli vurritatud mett, ja kui vähegi võimalik, siis ka kohalikke marju.

Kusjuures kliendid ei tea seda, sest keegi ei räägi ja väljas pole ka mitte ühtegi asjakohast silti!
Ülle ütleb, et milleks. Tähtis on, et inimesed tunneksid maitset.
Kord Frankfurdi lennujaamas oma lendu oodates lugesin raamatupoes läbi USA äriguru Donald Trumpi raamatu, kus ta ütleb, et kui teil on hea põhjus trummi lüüa, siis taguge nii kõvasti nagu jaksate.

Üllest ja Annelist ei saa kunagi Donaldeid. Ega Trumpe.
Olles nende köögis näinud, et toorained on tõesti ainult kõige kvaliteetsemad, olen imestanud, et kõige selle juures pole nad neli aastat oma hindasid puutunud.

Küsisin kord Üllelt, mis tal koolis matemaatika hinne oli. Võrrelgu oma numbreid mõne üleshaibitud Tallinna või isegi Haapsalu kohvikuga – te teete endale ju raskelt haiget! Ülle vaatas mulle oma suurte silmadega otsa ja ütles, et Võru inimene ei mõistaks, kui nad hindu tõstaksid.
No mis sa kostad.

Fännide vennaskond
Viimasel ajal olen sattunud inimestelt siin-seal üle Eesti kuulma, et ah sina käid ka Katariinas?!
Mul ei sobi vist nimedest rääkida, aga usutavasti balletilegend Ülo Vilimaa ei pahanda, kui ma paljastan tema kire ja lugupidamise Katariina seljanka vastu. Ja ta ei ole kaugeltki ainus.

Tulevane suusatamise olümpiavõitja, kümneaastane Jakob, kes sõidab ka talvepakases seitse kilomeetrit kooli jalgrattal, käib Katariina seljankat söömas iga päev. See ei ole ju niisama?

Maamärk
18 aasta jooksul on Katariina kohvikust saanud Võru üks tegelikke, elavaid, «päris» tunnusmärke. Ilma igasuguste toetuste ja eriprojektideta, reklaamist rääkimata.
Õiged asjad toimivad ise.
Kohviku ees olevast tänavast on nad mõne korra küll linnavalitsuses rääkinud. Aga see on suur anekdoot.

Hiiglaslike löökaukudega ja alatasa uputav Katariina allee, mis viib kiriku eest ja linnavalitsuse (sic!) kõrvalt Lauluisa parki, on Võru juhitamatu looduskatastroof, Jumala viha väljendus, millise stiihia ees on häbisse taandunud kõik maapealsed jõud. Seda tänavat lihtsalt ei saa korda, 30 aastat.
No ja kui kallid külalised sealsetes aukudes oma veel kallimad mersud ära määrivad või lõhuvad, siis kas te arvate, et nad lähevad otsima linnavalitsuse kolmelt korruselt ametnikku, kellel nägu täis sõimata?

Muidugi mitte, Katariinas on palju mõnusam ennast välja elada. Pärast hammustad pirukat peale.
Inimesed on uskumatud.
Olen nurgalauas istudes näinud, kuidas Lexusega ette sõitnud peened tädid keeravad täitsa pööraseks, kui Katariinas ei ole asjad «nii nagu Tallinnas».

«Mida, teil ei olegi (tuhat erinevat asja) ... vä?»
Aga Ülle kuulab, langetab pilgu ja naeratab leebelt. Võib-olla mitukümmend korda päevas. Kust ta küll selle jõu võtab?

Aga ikkagi – saladus?

Minu sõber Heikki, loodustoodete Paps 20, Onikor ja Une-Mati autor ning asjaarmastajast superkokk, kelle juures pole ma 20 aasta jooksul saanud kordagi sarnase maitsega rooga, väidab, et kokates muudab tema teadlikult toidu molekulaar-bioloogilist struktuuri.
Hmm? Mida iganes see ka ei tähenda.

Ülle ja Anneli sõnul pole neil mingeid imeretsepte ega saladusi, nad lihtsalt panevad kõigesse sisse armastuse energia.
Võib see olla nii lihtne? Või hoopis keeruline?

Toidusensitiivide kohvik
Ma ei ole kunagi sattunud Tallinnas restorani Egoist, küll aga vaadanud üle ukse sisse Tchaikovskysse. Ja saanud aru, mille eest seal maksaksin. Ei taha olla ülekohtune, aga ega see toitu vist väga palju ei puuduta.

Nii mõnegi õnneks on olemas Katariina. Kulinaarne salaorganisatsioon, mis kannab ja ühendab selget mõtte- ja meelelaadi. Lihtne kohvik lihtsatele inimestele. Kus tunnetada lihtsat toitu ja seda, mida armastuse energia sinuga teeb.

Homsest läheb Katariina kohvik nädalaks kinni, puhkusele. See on aastas üksainus nädal. Anneli korrastab kodus kasvuhoonet. Ülle puhastab looduses meelt ja keha, tarbides ainult värsketest õuntest pressitud mahla. 

Tagasi üles