Lugeja kirjutab: elasin enese teadmata koos narkomaaniga

FOTO: SCANPIX

Meile kirjutas 21aastane noor naine, kes oli paar aastat suhtes mehega, kes elas terve nende kooselu ajal salajast elu, millest naisel polnud aimugi.

Lugu sai alguse, kui olin 18 ja käisin keskkooli lõpuklassis. Olen küllaltki tagasihoidlik ja korralik neiu. Ei suitseta, ei joo ja õppisin väga headele hinnetele. Kõik tundus justkui suurepärane olevat, kuni ühel hetkel muutus mu elu põrguks.

Oli talv. Lumine, valge, ilus talv... istusin arvutis ja üks sugulane lisas mind ühte vingesse gruppi nimega «Mängurid» (see ühendas kõiki, kes tundsid huvi lauamängude vastu). Sain seal grupis tuttavaks ühe noormehega. Me jutustasime pikalt ja otsustasime, et saame kokku ning läheme koos mängurite peole. Alguses tundus kõik nii ilus, me jutustasime, olime peol koos, lahkusime koos. Ta saatis mind bussile, et ma õigeks ajaks koju jõuaksin. 

Juba järgmisel päeval otsustasin, et on aeg oma elu elada ja saada täiskasvanuks. Otsustasin pikemalt mõtlemata noormehe juurde kolida. Pakkisin oma asjad kokku (vanemaid polnud sel hetkel kodus) ja kutsusin noormehe omale järele. Minu arvates oli nii äge, et lõpuks oli mul oma elamine ja omad asjad. Elu oli ilus. Mina tegin süüa, kui ta töölt tuli,me hoolitsesime üksteise eest, armuelu oli hea. 

Noormees oli suitsetaja ja armastas alkoholi. Ma ise poleks ealeski arvanud, et mina kolin kokku mehega, kes suitsetab ja joob. Minu jaoks oli see aga tühiasi, sest kõige rohkem meeldis mulle see, et ta oli hea vestleja ja hea huumorisoonega.

Kui hakkasin keskkooli lõpetama, olime koos elanud juba umbes pool aastat. Ta tuli mu lõpetamisele, ka kõik mu sugulased olid seal. Kõik oli lihtsalt nii ilus. 

Pärast keskkooli tahtsin minna edasi õppima kõrgkooli. Kandideerisin Tallinnas ühte kõrgkooli, kuhu ma sain ka sisse. Kusjuures, valisin sellise eriala, mis valmistas mu isale suurt rõõmu. Noormees oli esialgu selle poolt, et ma asun edasi õppima. Kuid siis muutus kõik...

Totaalne muutumine

Umbes aasta hiljem käskis noormeed mul kõik asjad pooleli jätta ja tööle minna, et ma aitaksin raha teenida. Ta ütles, et tal on võlad ja laenud kaelas ning kui ta kohe kogu raha kokku ei saa, siis kaotame me mõlemad kõik. Lolli peaga otsustasin kooli pooleli jätta ja asusin esimeses ettejuhtuvas kohvikus tööle. Palk polnud just kõige suurem, aga sain midagigi. 

Kuna ma armastasin oma noormeest tol ajal väga, olin valmis tema nimel kõike tegema, kuna ma olin armastusest joobunud ja ta oli ühtlasi mu esimene kallim! 

Noormees muutus aja jooksul paranoiliseks ning keelas mul suhelda vanemate, õdede ja üleüldse inimestega, kellega mul olid lähedased suhted. Ta kontrollis igat mu liigutust, igat mu sammu. Ta isegi kontrollis üle, kellega ma olin vahepeal suhelnud. Ta oli totaalselt muutunud. Terve mu pere oli minu pärast mures.

Möödus veel poolteist aastat. Avastasin, et see inimene, kellega ma koos elasin, polnud see, keda ma oma kõrvale oleksin tahtnud elu lõpuni. Ma avastasin, et ta hakkas tarvitama kanepit. Ta valetas mulle kõige kohta, valetas, et tal on vaja raha poodi mineku jaoks, valetas, et läheb tööle (tegelikult läks ta sõpradega välja). Asi oli väljunud kontrolli alt, kuid mina olin siiski armastusest joobunud ega suutnud lasta lahti inimesest, keda ma armastasin. Loll, kas pole?

Ma andsin talle andeks selle, et ta tarvitas kanepit. Andsin isegi tema valed talle andeks. Andsin andeks selle, kui ta oli minu rahakotist varastanud või kui ta oli kodus kanepit suitsetanud. Ta oli muutunud sõltlaseks! Me olime kui täielikud vastandid.

Ma tundsin, et miski on veel mäda meie suhtes. Olin vabal päeval üksi kodus, kui helistas mu õde. Ta oli närvis ja rääkis mulle, et leidis vanemate korterist vannitoas remonti tehes plaatide vahelt, kasutatud ja kuivanud verega süstla! Ma olin hämmingus, et kas ta kavatseb süüdistada minu meest? Jah, seda ta tegigi. Lisaks kanepi suitsetamisele oli noormees nüüd ka süstima hakanud?! Ma ei tahtnud seda uskuda! See tundus nii vale ja ma ajasin kõik tagasi. Lõpetasin kõne ja olin täiesti šokis. Ühtäkki meenus mulle, et noormees on ju korra ka minu vanemate korteris külas käinud, kui ma olin teda oma vanematele tutvustanud. Aga tol ajal ta ju ei saanud teha selliseid asju!

Kui noormees naasis töölt, rääkisin talle kõigest, hoolimata sellest, et õde oli mul keelanud seda teha. Noormees hakkas laamendama ja karjuma mu peale, et miks ma üldse olin suhelnud oma lähedastega. Kas ta oli lubanud mul seda teha? Pidin oma telefoni temale andma ja ta võttis sealt kõnekaardi välja. Mina kui ullike loomulikult andsin alla. 

Otsustasin, et meie suhtes peab midagi muutuma. Me polnud mitte ühtegi korda väljas käinud, ta ei teinud mulle üllatusi, ei kinkinud midagi ilusat mulle ja ma suutsin sellise inimesega koos elada ja olla, kuna ma olin liiga hooliv ja heasüdamlik! Otsustasin, et kingin talle auto. Jah, auto. Küsite, kust ma selle raha sain, et auto talle kinkida? Ma võtsin pangast laenu, et talle auto kinkida! Sellisele inimesele, kellelt polnud ma võib-olla isegi vastu armastust saanud! Ebaloogiline, kas pole? Aga ma tahtsin meie suhet kuidagi parandada. Võtsin pangast laenu ja ostsin talle kasutatud auto.

Ta oli küll üllatunud, kuid mitte nii palju, nagu ma lootsin. Meie proovisõit oli selline, et mees parkis auto maja ette ja oligi kõik. Umbes kahe nädala pärast oli auto kadunud. Küsisin mehelt, et kuhu auto kadus? Ta oli auto maha müünud. Ma olin VÄGA šokeeritud! Ta müüb auto maha, mille naine oli talle kinkinud. Küsisin, miks ta auto maha müüs? Ta vastas, et tal oli vaja võlgu tagasi maksta. Ma olin segaduses, miks ta pidi auto maha müüma, kui minu teada teenis ta päris hästi. Kuhu ta oma raha pani? Ta ütles mulle, et palk kulub maksudele. Millistele maksudele? Lõpuks sain aru, et need «maksud» olid kanep, alkohol ja sigaretid. 

Te arvate, et ma nüüd pakkisin asjad kokku ja lahkusin? Ei! Ma ei lahkunud, nimetage mind kasvõi maailma suurimaks lolliks, kuid ma andsin talle ka auto maha müümise andeks, kuigi mul oli samuti nüüd laen kaelas.

Lõputu õudus?

Ühel ööl me tülitsesime, sest ta oli mulle lubanud, et ei suitseta kanepit kodus, kuid ma leidsin prügikastist konid ja viskasin need talle näkku. Ta läks täiesti hulluks. Ta võttis minust kinni ja kägistas mind. Aga tema oli ju lubadust murdnud! Ta helistas mu isale ja käskis, et isa mulle järele tuleks ja mind ära viiks nagu mingi asja, millel oli garantiiaeg lõppemas. Ma olin üllatunud, kuid rahulolev, et lõpuks saan tagasi oma normaalse elu. Isa ütles, et tuleb mulle järgi ja viib mind selle hullu juurest ära, kuid siis haaras mees mu telefoni ja ütles, et tegelikult ei lähe ma kuskile. Ma tahtsin nii väga ära minna, ma lausa anusin teda, et ta mulle võtmed annaks ja ma saaksin ukse lahti teha, et ära minna. Ta ei lasknud, ta heitis mind voodile ja pani ukse lukku. 

Järgmisel päeval olime mõlemad rahunenud. Mu isal polnud aimugi, miks ma ei tulnud või mis minust üldse sai. Ma leidsin külmkapi tagant koti, kus oli 3 süstalt, pulber ja mingid tabletid. Meest polnud sel ajal kodus. Ma taipasin alles nüüd, et olin kõik need aastad elanud koos narkomaaniga. Mul sai kõigest kõrini ja ma ei teadnud, mida teha või kuidas käituda. Võtsin oma telefoni, panin kõnekaardi sisse ja helistasin õele. Üritasin jätta muljet, et mul on kõik hästi ja soovin vaid õele külla minna.

Rääkisime õega elust ja olust, kuni lõpuks hakkasin talle rääkima, mis tegelikult on toimunud. Ta oli hämmingus. Õde mõtles välja plaani, et ma saaksin noormehe juurest ära kolida. Ta helistas mu isale ja teisele õele. Nad leppisid omavahel kokku, et aitavad mu kiiremas korras sealt korterist välja.

Õhtul pakkisin kodus oma asju. Õnneks oli noormees öises vahetuses tööl ja tal ei olnud aimugi, et ma plaanin ära kolida. Köögikappe tühjendades avastasin, et mees polnud oma võlgu ära maksnud, vaid need olid sootuks suuremaks muutunud. Ta oli dokumente ja lepinguid minu eest peitnud, kuid ma leidsin need üles.Mul oli juba sellest kõigest nii suva ja ma ainult mõtlesin sellele, kuidas ma vaid sealt ära saaksin kiiremas korras. Ma ei tahtnud enam selles suitsuses, kanepilõhnases korteris olla. Tahtsin lihtsalt ära minna. Võtmed jätsin talle postkasti. 

Teatasin oma teost mehele sõnumi teel. Ta ei jätnud asja nii. Ta käis sageli mu töö juures, luuras vanemate maja ümbruses ja jälitas mind. Ma otsustasin töökohta vahetada ja läksin elama isa suvilasse. Alles viis kuud pärast meie lahkuminekut jättis ta mind lõplikult rahule.

Nüüd olen leidnud palju parema mehe! Mehe, kellega mul on sarnased tõekspidamised. Ma loodan väga, et naised, kes elavad selliste tõbrastega nagu minu endine mees oli, saavad oma õppetunni ja põgenevad neist olukordadest kiirelt. Mina venitasin ja venitasin, kuni lõpuks sain peksa ja olin rahast tühi.

Tagasi üles