Erinev kultuuritaust paneb kaasade suhte proovile

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Joao ja Age koos tütre Agnesega Lissabonis.

FOTO: Erakogu

Kui füüsiline külgetõmme, ühised huvid ja jutuainet pakkuvad teemad viivad sageli kokku ka kõige erinevama kultuuritaustaga inimesed, siis suhte arenedes ja kooseluni jõudes võivad lahknevad arusaamad põhjustada pingeid või ajada paari hoopis lahku.

Age Viira on juba viis aastat koos portugallasest kirjaniku ja maailmaränduri João Lopes Marquesega.

FOTO: Erakogu

Kuidas reageerida näiteks siis, kui partneri arusaamad soorollidest erinevad sinu omadest nagu öö ja päev? Kui kooselus selgub, et mehe arvates on naise koht kodus, või siis vastupidi – et mees eeldab naiselt kõiges võrdset panust, panustamata seejuures kodus sama palju, mistõttu naise õlule langeb hoopiski suurem koorem? 

Või kui kaaslase jaoks on norm vastassoost sõpradega suheldes väga flirtiv olla, samas kui sinu jaoks ületab see kõik piirid? 

Kui inimesed armuvad, varjutab hormoonidemöll ja kõikehõlmav «liblikad kõhus»-tunne sageli terve mõistuse. Teine riik, võõras päritolu, keel ja kultuur ei tundu siis enamasti kuigi suurte takistustena, sest sel hetkel loeb eelkõige kõik see, mis sädet tekitab ja liidab.

Kooselus võivad illusioonid paraku kiirelt puruneda. Kodust ja ümbritsevast keskkonnast kaasa tulnud ootused, harjumused ja soorollid võivad ühtäkki valusalt põrkuda ning siis sõltub väga palju juba sellest, kui palju ollakse valmis partneri eripärasid mõistma, nendega arvestama ja kompromissile minema.

«Alguses ollakse väga palju teineteisega nõus, aga kui elud ühendatakse, tuleb hakata rääkima, mis roll kellelgi on, kes kui palju koju toob, mis kodutöid keegi teeb, kuidas käitutakse seltskonnas, kuidas võõrustatakse,» teadis rääkida paari- ja pereterapeut Küllike Lillestik.

Ta tõi näiteks ühe paari, kus tüli tekitasid üllataval moel just nimelt erinevad külaliste vastuvõtmise kombed. «Näiteks eesti peres, kui tulevad külalised, siis vanasti ju kaeti lokkav laud, aga tänapäeval tehakse mõned snäkid ja võib-olla pakutakse teed ja kooki. Aga mees oli sellisest kultuuriruumist, kus ei tule kõne allagi, et naine ei kokka,» rääkis Lillestik.

Täpsemalt eeldanud mees, et külaliste ootuses võtab tema abikaasa terve päeva töölt vabaks, et valmistuda, ning katab rikkaliku laua ja teeb endale soengu pähe. Vähem põhjalik lähenemine näis talle ebapiisava austusena oma külaliste suhtes.

Paariterapeudi sõnul saavad multikultuursete paaride puhul sageli komistuskiviks ka laiemad kodust kaasa tulnud ja seega harjumuspärased soorollid, mis ei pruugi kaaslasele sobivad tunduda.

Lillestik tõdes, et väga paljudes kultuurides on naistel ja meestel kindlad rollid, mis on ära jagatud, ent 1970–80ndatest on need rollid hakanud tasapisi muutuma. «Aga kuna me sünnime perekonda ja oleme kodeeritud olema lojaalsed meile kaasa antud mustritele ja traditsioonidele, siis tegelikult on meie noor põlvkond tohutu surve all,» märkis ta.

Nii võib juhtuda, et ühelt poolt aetakse taga võrdõiguslikkust – ja naistel ongi tänapäeval enamasti meestega samad õigused, oma töö ja sissetulek –, ent teiselt poolt tekib veelgi suurem ebavõrdsus, kui naiselt oodatakse korraga nii rahaliselt võrdset panust kui ka mehest suuremat pühendumist kodule ja perele.

Teistpidi võib abielu sellisest kultuuriruumist pärit mehega, kus naised on traditsiooniliselt alati olnud tööl mittekäivad kodu eest hoolitsejad, olla eesti naise jaoks samuti väga suur väljakutse. «Mul on olnud päris palju paare, kus naiste partnerid on lõunamaadest. Seal on mehed harjunud, et naised ongi kodused, keskendunud lastele ja perele, ja nende ülesanne on olla kodust väljas ja teenida raha.»

Kultuuriliste eripäradega tulevad Lillestiku sõnul kaasa ka standardid õigest ja valest. «Need on tavaliselt asjad, mida paar omavahel läbi ei räägi, aga kui üks eksib, siis see on väga rigiidne (jäik), milline on aktsepteeritav käitumine ja milline mitte,» rääkis terapeut.

Ta tõi näite, et mõne kultuuri puhul ei ole viisakas, kui naine mehe äripartneri või kolleegi ees oma arvamust avaldab – isegi siis, kui tema käest küsitakse. «Siis tuleb öelda, et jah, ma kuulsin, mis sa rääkisid – see on täpselt see, mida minagi mõtlen! Aga eesti naisel on oma arvamus, eriti kui tema poole pöördutakse!»

Seda kinnitas ka eestlanna Raili (nimi muudetud), kelle elukaaslane on pärit Hollandist. Naisel on enda sõnul komme vestluse käigus teise inimese lausetele sujuvalt sisse sõita, ent mehe jaoks on see äärmiselt ebaviisakas. «Imelik, et varem pole kunagi keegi mulle seda öelnud. Väga hea õppetund,» märkis ta.

Samas eeldab mees temalt tõsiste vestlusteemade puhul head argumenteerimisoskust. «Meie suhte alguses olid tavapärased pühapäevahommikused vestlused majanduse, poliitika, filosoofia teemadel. Olles juristi haridusega, arvasin end hästi väitlevat, ent tema kõrval jäi mul puudu süvitsi minemise oskusest ja teadmistest. Arvan, et meie koolisüsteem ei harjuta lapsi ja noori sellega, et on hetki, kus sul tuleb end hästi presenteerida, anda põhjalikke vastuseid ja osata end selgelt väljendada,» tõi naine näiteks.

Samuti oli Raili jaoks suhte alguses raske see, et ta eeldas mehelt allumist tema naiselikule vaba aja planeerimisele. «Kõik minu sõbrannad on suured organiseerijad ja nende mehed lähevad sellega kenasti kaasa. Minu elukaaslane aga ei lase omale ette kirjutada reegleid, päevakavasid ja plaane. Tema otsustab ise ja ei tee asju vaid naise äranägemise järgi,» rääkis ta.

Teisalt kohtlebki ta naisi kõiges kui endaga võrdseid. «Näiteks kui joome veini ja minu klaas on tühi, siis tema ei torma kallama, sest ma võin ju ise ka endale veini valada. Ma olen talle seletanud, et meil need asjad nii ei käi,» märkis Raili.

Lillestiku sõnul võib mõnele naisele tulla üllatusena seegi, et paljudes kultuurides ei ole naisel lubatud väljendada rahulolematust suhte üle. «Näiteks on lubatud rääkida, et lapsed ei saa omavahel läbi, et mis me teeme. Ja siis isa läheb ja õiendab nendega autoritaarselt. Aga et naine väljendaks iseenda vajadusi, iseenda rahulolematust ja soove... See on paljudes kultuurides tabuteema ja tekitab hästi palju probleeme.»

Probleeme võivad tekitada ka klassivahed. «Eestis ei ole väga suurt klassierinevust, aga kui näiteks abielluda Lõuna-Euroopa riiki väga rikkasse perekonda, siis nad eeldavad, et sa loobud oma karjäärist, oma tegevustest ja hakkadki niisama elama – kõik see, mida sa vajad, makstakse kinni,» tõi Lillestik näite.

Age Viira (27), kes on juba viis aastat koos ja sellest kolm abielus portugallasest kirjaniku ja maailmaränduri João Lopes Marquesega (43), tunnistas, et tutvuse alguses keskendutakse rohkem inimesele endale ja omavahelisele heale läbisaamisele, aga mida rohkem suhe edasi areneb, seda rohkem hakkab kultuuritaust ja päritolu rolli mängima.

«Elukorraldus, kuidas suhe ja pere välja näeb – siin on kindlasti suured erinevused. Kui sa oled suhtes teisest rahvusest või riigist inimesega, siis sa saad kaasa ka kogu tema kultuuri ja tema pere teisest riigist. Eriti, kui suhe läheb tõsisemaks ja kui sünnivad lapsed, siis tuleb arvestada keeleaspekte ja kõike muud,» mõtiskles Viira.

Viiral ja Marquesel on aga hoolimata suurtest kultuurilistest erinevustest tõeliselt vedanud. «Meil ei ole midagi sellist rasket või harjumatut liiga palju olnud, ma olen suutnud sellega kohaneda. Jumalale tänu näiteks, et mulle meeldib Portugali riik – kui mulle ei meeldiks siin elada, siis mul oleks praegu väga paha olla,» tõdes naine, kes on mehega koos jõudnud elada mõlema koduriigis ja mõnda aega mujalgi maailmas ringi rännata.

«Me oleme selles mõttes väga Euroopa pere, et oleme avatud teistele kultuuridele ega ole nii-öelda oma kultuuris kinni. Me räägime omavahel ka inglise keelt ja suhtleme teiste rahvusvaheliste paaridega.»

Samas on Viira selgeks õppinud ka portugali keele ning on võimeline mehe perekonnaga vabalt nende emakeeles suhtlema. Ent harjuda tuleb tema sõnul paratamatult sellega, et kogu oma elu tuleb korraldada nii, et oled seotud mõlema riigiga. Kuhu elama minna, kus oma pühad veeta ja kuidas teha nii, et laps oleks seotud mõlema vanavanematega – need on tema sõnul küsimused, mis puudutavad iga multikultuurset paari.

Viira, kes uuris oma magistritöö raames Eesti-Portugali segaperede laste kodakondsuse küsimust, märkis sedagi, et kui portugallased ei mõtle võõrsil elades väga palju oma kultuuri ja keele edasiandmisele, siis eestlannad Portugalis püüavad eestlust säilitada ja lastele edasi anda. «Eestlasele on juurte ja rahvuse küsimus palju olulisem. Ilmselt tuleneb see erinevast ajaloolisest taustast.»

Ent isegi siis, kui partner oma kultuuripärandi säilimist laste puhul kõige tähtsamaks ei pea, on teineteise kultuuri tundmine Viira sõnul paarisuhtes oluline. «Kuna João on nii palju Eestist kirjutanud ja ise seal elanud, siis selle võrra teab ta Eesti kohta võib-olla rohkemgi kui keskmine eestlane. Ma ei pea talle mingit tausta seletama. Kuid selleks on jälle suhtes vaja aega ja soovi, et teise kultuuri tundma õppida,» arvas naine. 

Paar, kelle perre sünnib maikuus juba teine laps, on laste kasvatamisel seadnud eesmärgiks, et nad saaks võimalikult palju osa mõlema vanema kultuurist. «See on meie jaoks oluline,» märkis Viira. Ta lisas, et tänapäeval ei ole see tänu internetile kuigi raske – Eestis olles saab olla Skype’i kaudu ühenduses Portugali perega ja vaadata sealseid multikaid, Portugalis olles säilitada aga sidet Eestiga. 

João Lopes Marques tunnistas, et nende puhul ei ole kultuurierinevused probleemiks esiteks juba selle pärast, et tema ise pole kunagi samastunud Portugali mentaliteediga. «Ma olen alati pigem identifitseerinud end praeguse eurooplaste põlvkonnaga. Meil on põlvkond, kes jagab samu väärtusi – eriti kui inimesed on õppinud sarnaseid asju,» seletas ta. 

Age on sotsioloog, João on õppinud politoloogiat. Ning mehe sõnul on tal oma abikaasaga rohkem ühist kui 99 protsendi portugallastega. «Meie maailmavaade on üsna sarnane. Ent kuigi meil on palju ühist, siis teatud aspektides me täiendame teineteist. Ta on provintsitüdruk, kes õppis pealinnas, mina olen aga alati elanud pealinnades. Ma sündisin ja õppisin Lissabonis, siis ma kolisin Prahasse, siis Amsterdami, lõpuks Tallinna. Kuid ma teen kompromisse, ja ma arvan, et ta annab mulle selle tasakaalu, mis oli minu elust võib-olla puudu.»

Mees tunnistas, et põhja- ja lõunamaisusest tulenevad erinevused eksisteerivad nende vahel samuti. «Ma olen väga impulsiivne ja eufooriline inimene, eriti pärast teist klaasi punast veini! Ma olen pidutseja, ma olen väga otsekohene,» kirjeldas ta. «Age on väga erinev. Kui ma räägin, et ma tahan kolida Maltale, ja siis järsku ma tahan kolida hoopis Rootsi, siis tal on vaja paar päeva, et seda mõtet seedida. Ta on palju rahulikum ja talle meeldib planeerida oma elu teistmoodi. Kuid ta vajab ka katalüsaatorit ja teatud määral hullumeelsust. Ma arvan, et selles peitubki meie tasakaal.»

«Joãoga tuleb valmis olla ootamatusteks,» tunnistas ka Viira. «Näiteks eelmine nädalavahetus läksime Lissaboni – oleme kuskil pooleteisetunnise sõidu kaugusel. Pakkisin asjad kaasa ja siis João ütles, et lähme hoopis Madeirale edasi. Ja siis ma olin umbes nädal aega samade riietega Madeiral,» kirjeldas naine muiates olukorda, mis võiks nii mõnegi teise paari ka tülli ajada.

TERAPEUT SOOVITAB

Kõige tähtsam on, et paar julgeks minna teraapiasse, kui neil tekivad raskused. Pereterapeut saab aidata hakata lahti rääkima kõiki kultuurilisi erinevusi – nii saab paar tagasi tunde kontaktist ja ühenduses olemisest. Tähtis on aidata partneritel julgeda seda välja rääkida ja ära defineerida, et need on erinevused. Sest kui me armume, siis sulandumine on nii suur, et tundub, teine inimene on nagu mina. Kui aga hormoonide mõju üle läheb, siis jõuab kohale, et tegelikult on väga palju erinevusi.

Kui erinevused on lahti räägitud, siis sellisel juhul, kui inimene on valmis võtma enda eest vastutust – ta ei pane vastutust enam teise inimese peale, et sina pead muutuma ja sina pead teistsuguseks saama –, siis on võimalik sellega elada.

Sest isegi samast kultuuriruumist partneriga, kui ta tuleb teisest peresüsteemist, tuleb väga palju kummalisi asju kaasa. See töö, mida paar hakkab tegema, ongi see, et nad hakkavad samm-sammult lahti rääkima, millised on need ootused, vajadused, uskumused; mida nad tunnevad, kui teine on teistsugune ja mis see üldse täpselt on.

Mõnikord ma aitan inimestel rääkida, mida nad vajavad, ja siis selgub, et vajadused seal all on hästi sarnased, aga see, kuidas me neid vajadusi oma kultuuriruumis rahuldada saame, on erinev. Kui paar saab sellest aru, et nad tegelikult tahavad ühte ja sama, siis nad saavad teha kokkuleppe, millisel viisil nad selle loovad.

Nii tekib rohkem loogikat ka selle koha pealt, et teine on erinev, kuigi meil samas võivad olla samad vajadused ja soovid. Lõpeb võimuvõitlus, kelle ego on õigem ja kellel on rohkem õigust oma arvamusele ja maailmatunnetusele. See nõuab väga suurt koostööd.

Tagasi üles