Puhta hinge peegeldus

FOTO: SCANPIX

Inimesed on alati huviga taevakaart seiranud. Just nagu teaksime kusagil sisimas, mõistusele hoomamatus mõõtmes, et see dimensioon siin on vaid ajutine kodu ning meie olemuse kõrgemad ja puutumatumad aspektid elavad teisel, materiaalsest maailmast kõrgemal tasandil, kirjutab Sensa.

See kõrgem tasand on hing, meie jumalik osa, milles väljendub puhta teadvuse peegeldus. Meie hing on täiuslik ja haavamatu. Ja siiski laskume erinevaid kogemusi otsides materiaalsetesse mõõtmetesse, kus kehtivad vastandid ja mille hüvedest osa saamiseks tuleb meil leppida paljude tingimuste ja kompromissidega. Selleks, et paremini kohaneda tegelikkusega ja end parimal moel sisse seada, loobume oma tegelikust olemusest sageli sel määral, et unustame kogu jumaliku päritolu. Ja see toob kaasa hingelised kannatused.

Vanemate roll

Kui me siia dimensiooni saabume, valdab meid peamiselt jumaliku energia valgus. Maailmaga kohanedes ja siinsete reeglitega leppides asendub see energia tasahaaval maisega, mis omakorda toob esile duaalsuse. Kui palju valguseenergiat meil õnnestub alal hoida, sõltub suurel määral meie vanemate teadlikkuse tasemest. Vanemad on meie esimene kokkupuude materiaalse maailmaga. Õpime neilt selle ilma reegleid, usaldame neid jäägitult ja seega on neilt saadud sõnumitel – nii verbaalsetel, energiatena liikuvail kui ka muul kujul edasiantutel – meie jaoks tõene tähendus, mille toel me formuleerime oma isikliku suhte nii ümbritseva maailma kui ka iseendiga.

Kui vanemail on õnnestunud hoida alal teadmised oma tegelikust olemusest, kui nad on sellele vastavat elu elanud ja innustanud ka meid hoidma alal ühendust algse allikaga, siis ärkab meis sisemine hääl, mida elus valikuid tehes järgida. Vaimne sättumus, mille toel me elame, aitab meil sel juhul valdava aja kogeda jumalikkust ka siinses dimensioonis. Kuid isegi siis ei õnnestu meil siinse reaalsuse negatiivseid polaarsusi täielikult vältida.

Sotsiaalsed uskumused

Soovides aidata meil siinses ilmas hakkama saada, hakkavad vanemad meile juba maast madalast õpetama, mis on sobilik ja mis mitte, milline on asjade väärtus ja millest tuleb hüvede nimel loobuda. Sellest ise teadmatuna, programmeerivad nad mahuka sotsiaalsete ja isiklike väärtuste kuvandi, millest hiljem saab isiksuse lahutamatu osa. Kuid sellistest uskumustest koosnev isiksus ei ole meie tegelik loomus. Meie tegelikule loomusele pole arenemiseks isegi mitte võimalust antud ja seega ei kuula me valdava osa ajast hoopiski oma hinge ega saa ka sellelt juhtnööre. Pigem tõstavad meis häält meie ego ja superego, mis puhuti aitavad meil küll reaalsuses kiirelt navigeerida, kui ei juhi meid eal selle olendini, kes me tegelikult olla tahaksime.

Üks mu sõpradest armastas juba varasest lapsepõlvest peale ehitada tikulaevukesi ja unistas, kuidas ta ühel päeval ehitab päris paate ja laevu. Soovides juhatada last enese arust õiges suunas, soovitas ema tal siiski valida elukutse, millega saaks raha teenida, ja jätta laevukesed sinnapaika. Sõber hülgaski oma unistused kui midagi sobimatut ja hakkas kaaluma ameteid, mis aitaksid tal raha teenida. Temast tuli raamatupidaja ja kuigi tal on üsnagi korralik sissetulek, on ta mingil tasandil kogu aeg teadlik asjaolust, et oma algsest unistusest loobudes reetis ta tegelikult iseend.

Samamoodi sünnivad ka meie elu teistes aspektides, näiteks emotsionaalsel tasandil, pidevalt otsused, mis meie tegelikku olemust ahistavad. Ei ole sugugi harv juhtum, kui inimesed vanemate ja ühiskonna survel abielluvad ja pere loovad, olemata selleks ise tegelikult valmis või, veelgi hullem, naituvad kellegagi, kelle suhtes nad pole päris kindlad. Kuigi sedasorti otsused toovad enamasti kaasa tugeva rahulolematustunde, ei ole kõik inimesed piisavalt tugevad midagi muutma ega suuda sageli isegi taibata, et nad oleksid võinud valida teise tee, ning jätkavad kogu elu mõnes mõttes teiste inimeste ootuste täitmist.

Vaimu juhatus

Mitte ükski asi ei ole valusam kui otsused, mis lähevad meie tegeliku loomusega vastuollu.  Hing kannatab igas olukorras, mis ei ole olnud meie vaimu vaba valik. Hing kannatab ka siis, kui me erinevail põhjuseil, näiteks selleks, et kodurahu hoida või mõnd nii-öelda kõrgemat eesmärki teenida, oleme valmis kompromissiks ja pöördume iseendi vastu. Samuti juhtub see siis, kui me hirmust ja usaldamatusest muutuste vastu hoiame kinni oma mugavustsoonist ning määrame end sel moel üha uuesti ja uuesti samu soovimatuid kogemusi läbi tegema.

Hing on tulnud siia ilma kogemusi saama ja seega, elades üheülbalist elu või peljates muuta seda, mis meid õnnetuks teeb, teeme hingele vaid üha rohkem ja rohkem haiget. Ja isegi siis, kui otsustame oma rahulolematuse põhjuseid muuta, teeme seda sageli valel viisil või valedel kaalutlustel. Püüame muuta teisi, mitte iseend, või teeme tegusid, mis juhivad meid hinge tegelikest vajadustest vaid veelgi kaugemale.

Hingest tulevad otsused ei ole kunagi reaktsioon millelegi. Sellised otsused langetame alati ülimas rahus ja selguses ning kahtlusteta, isegi siis, kui me ei oska oma valikute tagajärgi hetkel ette näha. Vaimu juhatus on ülipeen ja sekkumatu, kuid samas ka äärmiselt kindel ja kõhklematu. Vaim juhatab ja annab nõu, kuid ei sunni ega nõua, jättes meile tegutsemisvabaduse ning andes usu ja kindlustunde, mis tekitab meis veendumuse, et ükskõik milliseks olukord ka ei kujuneks, meiega on ikkagi kõik hästi ja meie samme toetatakse. See on üks neid kvaliteete, mis muudab vaimse juhatuse selgelt äratuntavaks.

Ego jällegi tikub kalkuleerima ja erinevaid võimalusi kaaluma, mis paneb meid valitud tegevuse asjakohasuses kahtlema ja külvab hirmu võimalike tulemuste ees. Kui tegutseme ego ebatervetest huvidest lähtuvalt, tekib sageli tunne, et peame ennast ja oma tegusid kas iseendale või kellelegi teisele tõestama. See omakorda sütitab võistluslikkuse, mis pöördub sageli nii teiste kui ka meie endi vastu. Just sellest seisundist lähtudes püstitame sageli enamiku oma eesmärkidest, kurnates end ja olles võimetu sihte ellu viima. Selliseid eesmärke ongi enamasti raske täita, sest kergelt täituvad vaid meie tõelised, hinge soovidest sündinud eesmärgid.

Pikemalt loe Sensa veebruarinumbrist!