Kaido Pajumaa kirjutab oma blogis Motivaator sellest, et kui ta 2014. aasta alguses kirjutas kümnest asjast, mida ta endale ja teistele uueks aastaks soovis, siis selle aasta alguses on tal kõigile vaid üks soov.
Kaido Pajumaa: üks asi, mida ma endale ja teistele selleks aastaks soovin
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalli sõbraga vana aastat ära saates jõudsime juttudega hoolimise, hoolitsemise ja armastuseni. Milles väljendub armastus? Ehk leiame vastuse sellele küsimusele kõige loomulikumast armastuse allikast – armastusest laste vastu. Milles väljendub armastus laste vastu? See väljendub nende eest hoolitsemises ja sellest tulenevas hoolimises. Me hoolitseme oma laste eest tingimusteta. Me hoolime oma lastest tingimusteta. Just seda nimetame tingimusteta armastuseks.
Kas pole huvitav, et sõnadel «hoolimine» ja «hoolitsemine» on sama tüvi – «hooli». Järelikult, kui me kellegi eest hoolitseme, siis järelikult ka hoolime. Ja kui me kellestki hoolime, siis soovime tema eest hoolitseda. Me soovime hoolitseda tema vajaduste, hirmude ja unistuste eest. Just tema eest hoolitsemine muudab meid hoolivaks. Ja kui kellestki päriselt hoolime, tunneme ühel hetkel, et armastame seda inimest.
Vastand armastusele ja hoolimisele on hoolitsemine oma vajaduste ja soovide eest. Kahjuks on aga just selline lähenemine paljudes suhetes valdav. Inimesed ei keskendu nendes suhetes niivõrd teise inimese eest hoolitsemisele, vaid muretsevad kogu aeg, kas ikka tema vajadused on rahuldatud, kas teine ikka piisavalt temast hoolib ja tema eest hoolitseb. Sellisel juhul on inimese fookus iseendal, mistõttu hoolib ja hoolitseb ta iseenda, mitte teise eest. Ning kindlasti ei saa seda nimetada armastuseks. Pigem on see omamine. Ma oman kedagi, et ta minu eest hoolitseks. See on egoism.
Kui me ennast päriselt armastame ja endast päriselt hoolime, julgeme fookuse endalt ära võtta ning teistest inimestest hoolima hakata – nende eest hoolitsema hakata. Me julgeme lõpetada muretsemise selle pärast, mis saab minust ja minu vajadustest ning keskendume sellele, kuidas hoolitseda teiste inimeste ja nende vajaduste eest. Ainult sellisel viisil lõpetame teiste inimeste omamise ja õpime neid armastame.
Ideaalses maailmas ei peaks keegi enda vajaduste pärast muretsema. Kui kõik inimesed keskenduksid teiste inimeste eest hoolitsemisele, oleks maailm tasakaalus ja armastus ilmneks kõikides suhetes loomulikul viisil. Kuni me oleme aga kinni isekates hirmudes (mis minust ja minu vajadustest saab), usume egopõhisesse maailmakäsitlusse, mille eestvedavaks jõuks on hirm. Selle ületamiseks tasub teadlikult hakata rohkem keskenduma andmisele, küsides endalt regulaarselt, kas ma päriselt saan endast midagi anda, et tema ennast hästi tunneks? Uskudes maailma, mis baseerub andmisel, hakkame ka ise teistelt inimestelt rohkem tagasi saama.
Hoolimisel, hoolitsemisel ja andmisel põhinev maailm ei eksisteeri ainult lähisuhetes, vaid kõikides suhetes. Kui tööandjad ja juhid mõtleksid «saamise ja võtmise» asemel rohkem sellele, kuidas oma töötajate eest päriselt hoolitseda ja anda neile seda, mida nad päriselt vajavad ja ootavad, hakkavad ka töötajad omalt poolt rohkem tagasi andma. Kui kliendid tajuvad, et firmad ja teenindajad keskenduvad «võtmise ja saamise» asemel rohkem sellele, kuidas klientide eest hoolitseda ja anda neile seda, mida nad ootavad, hakkavad ka kliendid rohkem seda firmat või teenindajat eelistama ja seeläbi loomulikul viisil rohkem tagasi andma. Sellises maailmas ei ole midagi üleloomulikku. Meie maailm lihtsalt funktsioneerib selliselt. Mida varem seda mõistame, seda rohkem armastust oma elus kogeme.
Just seda endale ja sulle 2015. aastaks soovingi. Kui sa väidad kedagi armastavat, siis unusta ennast ja küsi lihtsalt, kuidas saaksin tema eest hoolitseda ja anda talle seda, mida ta hetkel vajab.