Kristiina-Maria Ploom käis vabatahtlikuna GLEN programmi kaudu Kõrgõsztanis. Ta pani kirja mõned mõtisklused sellest, milline on naiste elu selles Kesk-Aasia riigis.
Naiseks olemisest Kõrgõzstanis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast 2005. ja 2010. aasta revolutsioone on põhjust rääkida Kõrgõzstanist kui ühest Kesk-Aasia musterriigist, mis areneb jõudsalt positiivsete muutuste keerises. Ehkki riigil tuleb veel palju pakilisi probleeme lahendada, sealhulgas tõsta elatustaset ning tagada kohalikele töökohad, vähendamaks väljarännet jõukamatesse naaberriikidesse, on edusamme näha mitmes olulises ühiskonda puudutavas sfääris (noorsootöö, tervishoid). Nõukogude taust ja valitsev demokraatlik riigikord annaksid alust arvata, et muutused on kandunud ka meeste- ja naistevahelistesse suhetesse. Naisestaatus on aastatega selles patriarhaalses ühiskonnas küll paranenud, kuid ometi ei saa me veel rääkida täielikust sugudevahelisest võrdsusest.
Need suvekuud, mis veetsin Kesk-Aasias, andsid mulle väärtusliku kogemuse, tunnetamaks elus esimest korda oma sugu ja selle tähendust teistmoodi, kui ma sellega senini olin harjunud. Naise tähendus ja roll islamistlikus Kõrgõzstanis erineb paljuski naise tähendusest ja rollist läänemaailmas, sealhulgas Eestis. Ma ei ürita ega taha mitte kuidagi anda hinnangut sellele, kummas kultuuriruumis elab naine paremini või õnnelikumana. Pigem üritan anda edasi mõningaid tähelepanekuid ning tundmusi, toonitades, et viimased sõltuvad normidest ja tavadest, milles inimene üles kasvab ning mida seetõttu ka enamasti «loomulikuks» peab.
Julgen väita, et naise ja mehe roll Kõrgõzstanis on üsna paika pandud. Mees on tavaliselt perepea – tema kohustus on peret ülal pidada, ta on see, kes esindab peret avalikkuses ning tal on üldiselt viimane sõna asjade otsustamisel. Naine seevastu on traditsiooniliselt kodus. Tema peab muretsema, et toit oleks õigel ajal laual, kui mees töölt koju jõuab, et toad oleksid koristatud, pesu pestud ja triigitud. Esikohal pole mitte hariduse omandamine või karjääri tegemine, vaid pigem hoolitsevaks emaks ja truuks abikaasaks olemine.
Ehkki tänapäeva Kõrgõzstanis on noorte elustiil muutunud märksa vabamaks, see tähendab taolised mustvalged soorollid on teisenenud ning tänaval ringi vaadates võiksime naiste välimust hinnates olla ka hoopis kusagil lääneriigis, on traditsioonid siiski visad püsima. Nii tiirlevad ka praegu 20aastaste noorte naiste peas eelkõige mõtted abielust ja emadusest. Sageli jõudsime laua ääres teed rüübates ikka ja jälle abielu teema juurde tagasi. Kummaline ja võõras oli näha ja kuulata neid minust nooremaid tüdrukuid kõnelemas juba nii olulistel teemadel ja veel sellise tõsidusega. Lugematud olid korrad, mil mu vanust, vallalisestaatust ja lastetust kuuldes vaadati mind kui õnnetusehunnikut. Teavad ju kõik sealkandis, et kahekümneselt tiksub kell juba takka, mis siis mõelda kellestki, kes on juba kakskümmend kuus aastat vana.
Tõsi, noortel naistel, eelkõige suuremates linnades, on vabam voli ja rohkem võimalusi seada esikohale haridus ja karjäär. Seda tehes riskivad nad aga pere halvakspanu ning ühiskonna kriitikaga. Samuti on Kõrgõzstan endiselt meestekeskne ühiskond ning nende otsused üldjuhul ka domineerivad. Seda tõendab lugu noorest tüdrukust, kes sel kevadel langes veel hiljuti Kõrgõzstanis laialt levinud pruudiröövi ohvriks. Kuigi valitsus tegutseb selles suunas, et võidelda selle väga juurdunud traditsiooni vastu, mis kujutab naisi kui objekte, tuleb seda riigi maapiirkondades mõnikord ka veel nüüd ette. Nimelt, noor tüdruk, kes oli käinud hiljuti end USAs harimas, langes pruudiröövi ohvriks, kui tema noormees arvas heaks neiu päise päeva ajal röövida, viia oma koju ning ta sinna lukustada. Ajal, mil mina sellest kuulsin, olevat neiu endiselt noormehe juures nii-öelda vangis kuni abiellumiseni välja. Tavaline stsenaarium on see, et tüdrukul on õigus niisugusest peale sunnitud abielust keelduda, aga üldiselt seda ei tehta. Jääks ju kogu perele ja tüdrukule endale häbiplekk eluks ajaks külge. See on vaid üks näide, kuidas lääne vabameelsus ja ida kohati jäigad traditsioonid põrkuvad.
Lisaks kirjeldatud loole, mis mind pani kirgiisitaridele kaasa tundma, peavad naised igapäevaselt leppima sellega, et on töösfääris pigem teisejärgulised. Siinkohal on heaks näiteks üks humoorikas situatsioon, mis pani kohalikke, nii poisse kui tüdrukuid naerma, samas kui mina ja mu saksa tandempartner Alex suutsime teineteisele vaid jahmunult otsa vaadata. Olime ühel ametlikul kohtumisel ning tahvel, kuhu organisatsiooni meesjuhataja soovis kirjutada, oli vaja puhtaks küürida. Selmet teha seda ise, kamandas ta naljatledes oma naisassistendi seda tegema. Tüdruk täitis käsu, kõik naersid, kaasa arvatud tüdruk ise, aga mina ei suutnud uskuda oma silmi. Pöörates pea Alexi suunas, otsisid mind juba tema suured hämmeldunud silmad. Meie, kel on teistsugune kultuuritaust, olime ainukesed, kes ei pidanud antud situatsiooni «normaalseks». Uurides projektikaaslastelt seletust, kas selline käitumine pole mitte imelik ja seksistlik, sain vastuseks vaid järgneva: «Aga nii see on, me oleme sellega harjunud».
Kõrgõzstani minnes teadsin ju tegelikult, et tegemist on islamistliku riigiga, kus kombed erinevad meie omadest ning kus võib ette tulla situatsioone, mis tekitavad minus kummastust. Iseenda tõekspidamiste raputamine oli üks põhjustest, miks üldse soovisin läänemaailmast mõneks ajaks eemalduda, seega olin selleks justkui valmis. Ometi, teooria ja praktika on kaks erinevat asja. Kui sind ikkagi korduvalt koheldakse kui tühipaljast aksessuaari, adresseerides sinu kohta käivates küsimustes su meessoost tandempartnerit, sinust välja tegemata, või jättes vaid sind ruumis kätlemata, on seda ühel hetkel raske seedida. Kui ma oleksin aga sündinud ja üles kasvanud Eesti asemel kuskil Kesk-Aasias või mõnes muus islamistlikus riigis, ei juurdleks ma üldsegi nii pikalt siin võrdõiguslikkuse üle. Minus tekitaks ilmselt sarnast kummastust hoopis lääne naine, kes maksku, mis maksab päev-päevalt rühib karjääriredelil ülespoole, võideldes oma õiguste eest, kuid kel seejuures võib sootuks ununeda elu olulisim roll – olla hea, armastav ja hoolitsev ema.
Iseenda harjumusi, tõekspidamisi ja väärtusi on aeg-ajalt väga kasulik lasta nihutada ja raputada mõistmaks, et ka teisiti on võimalik elada. Kas paremini või halvemini, see on aga juba igaühe enda otsustada.
GLEN vabatahtlikke lähetab Arengukoostöö Ümarlaud ja programmi rahastab Välisministeerium. Kuni 30. jaanuarini on käimas konkurss GLEN 2015 vabatahtlike leidmiseks. Rohkem infot: www.terveilm.ee/glen