Viis märki, et lastevaheline kraaklemine on läinud ülekäte

Linda Pärn
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Iga pere lapsed tülitsevad omavahel. See on normaalne ja kõikidele vanematele tuttav olukord. Mõnel juhul võib aga tavaline rivaalitsemine minna üle piiri ja vanem peab ohumärke silmas pidades tajuma, millal on aeg sekkuda.

Koolikiusamist on tänapäeval palju uuritud, ent vähem on tähelepanu pööratud peresisesele kiusule. Väikeste laste suhted on väga keerulised, kirjutab Psychology Today. Uurijad on välja selgitanud, et õe-venna olemasolu suureks plussiks on seltskond, kuid miinuseks tülitsemine ja pidev konkurents. Nii iseloomustaksegi lastevahelist suhet enamasti kahte moodi – see võib olla soe, aga ka konfliktne.

Meie teadmised ühe pere lastevahelisest kiusust on tegelikult napid. Kas seda saabki eraldi fenomenina välja tuua ja kuidas erineb kius tavalisest tülist? Võrreldes tavalise tüliga on kius eristatav seepoolest, et on sihilikult pahatahtlik ja korduv ning selle tagajärjel kujuneb laste vahel välja ebavõrdne võimuvahekord. Näiteks, kui vanem õde on meelega väikevenna suhtes õel ning teeb talle korduvalt ja korduvalt haiget, siis ongi see kiusamine.

Lastevaheline kius ei tundu vast kõigile väga olulise probleemina. Õde on ju oma pere liige ja vend annab tõenäoliselt talle kõik andeks. Lapsed on ikka lapsed, nad tülitsevad omavahel ja kasvavad sellest ükskord välja…

2000. aastal näitas Bedfordi, Vollingi ja Avioli teadustöö, et tavaline tülitsemine lapsi ei kahjusta. Eelkõige on see ohutu seepärast, et muidu on laste omavaheline suhe soe ja lähedane. Kui nad millegipärast tülitsevadki, siis suure tõenäosusega on nad tunni aja pärast juba leppinud ja jälle sõbrad. Kiusu puhul aga kiiret leppimist näha pole ning lastevaheline suhe on enamasti jahedam.

2014. aastal uurisid Demaray ja Malecki 350 lapse abil peresisest kiusu lähemalt ning leidsid, et selle all kannatavad lapsed on teistest närvilisemad, neil on suurem depressioonirisk ning oht kannatada sotsiaalse ärevuse käes.

Need andmed näitavad, et õe või venna kiusu kannatamisel võib olla palju tõsisem psühholoogiline kahju kui tavalisel eakaaslaste kiusul ning vanem ei tohiks selle suhtes ükskõikseks jääda, mõeldes, et «lapsed on lapsed».

Kahjuks näitavad uuringud lisaks, et seda tüüpi agressioon on vanemate laste puhul veelgi kahjustavam, sest muutub aja jooksul üha intensiivsemaks.

Kuidas siis saavad lapsevanemad märgata lastevahelist rivaalitsemist, mis on läinud üle piiri ja muutunud kiusuks? Esiteks tuleb endale tunnistada, et probleem on olemas. Siin on viis märki, mis aitavad vanemal selles selgusele jõuda.

  1. Laste tülid tunduvad intensiivsemad, kui oleks tavaliselt ootuspärane.
  2. Nende tülides esinevad mustrid. Näiteks piinab üks laps teist iga päev ühe ja sama asja pärast või norib teda muudkui samal teemal.
  3. Sõneluse ajal tundub üks laps olevat teisest mingil moel võimukam (näiteks saab ta tuge sellest, et on suurem, vanem, osavam).
  4. Pärast tüli ei ole näha, et lapsed lepiksid ära või ei oska nad mõnikord teineteise suhtes lähedust välja näidata.
  5. Üks laps ei tunne teise suhtes mingit kaastunnet ja käitub, nagu ta põlgaks oma õde/venda.

Vanematele, kes tundsid, et nende laste tülid on väljumas normaalsuse piiridest, on alljärgnevalt viis nippi selle muutmiseks.

  1. Lastevahelist tülitsemist ei tohi ignoreerida või pidada vähetähtsaks.
  2. Näita oma eeskujuga, kuidas sa tunned kaasa lapsele, kes on saanud haiget. Samamoodi julgusta last oma seisukohta võtma.
  3. Kui tead, et laste vahel on pidev vastasseis, siis jälgi neid eriti hoolikalt ja ära jäta neid pikalt üksi.
  4. Aita kiusataval lapsel välja mõelda, kuidas kiusupunnist õe/vennaga hakkama saada.
  5. Loo oma kodus selline keskkond, kus korduv õelus ja omavaheline kius pole lubatud ega kuidagi soositud.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles