Kui hobist saab töö

FOTO: Mari-Liis Lille

Pärast pingelist tööpäeva pole midagi mõnusamat, kui pühendada aega oma hobile. Kui töö ei paku piisavalt rahuldust, siis on võimalik tööstressi tasakaalustada meelistegevustega, mis annavad uut hingamist ja energiat. Ent leidub neid õnnelikke, kelle jaoks on lahedast hobist saanud tulus töö.

Võtsime ühendust kolme naisega, kes armastasid oma hobi nii väga, et nende jaoks polnud kuigi raske muuta harrastus oma põhitööks.

Klaveriõpetajast jaapanipäraste kaisukarude valmistajaks

Lilleliisi nime all tegutsev Mari-Liis Lille tunnistab, et hakkas jaapanipäraseid kaisuloomi ja nukke heegeldama juhuslikult. «Nagu paljud teised naised, otsisin lapsehoolduspuhkusel olles hobi, mis pakuks vaheldust ja aitaks pea värskena hoida. Mänguasjade heegeldamine oli ideaalne lahendus, kuna valmistamise rõõm jäi minule, tulemuse nautimine aga lastele,» meenutas Mari-Liis.

Kui oma kodu oli juba mänguasju täis saanud, heegeldas Mari-Liis armsaid mõmmikuid tuttavatele kingituseks. «Meeldivast ajaviitest oli sujuvalt saanud pidurdamatu kirg,» sõnas ta.

Kuigi Mari-Liis oli ka eelnevalt kokku puutunud loomingulise valdkonnaga, ei kuulunud käsitöö siiski tema huvide hulka. «Õppisin professionaalseid muusikuid ettevalmistavad koolis, kus puudus käsitöötund, seega kokkupuude selle valdkonnaga piirdus vaid emalt saadud teadmistega õmblemisest ja kudumisest,» ütles Mari-Liis. Heegeldamisega on Mari-Liis Lille tõsisemalt tegelenud viimased viis aastat ja enda sõnul on ta käsitööalased teadmised omandanud õppimise ja katsetamise käigus.

Foto:

FOTO: Mari-Liis Lille

Kui hobi haarab lõviosa päevast, kas ühel hetkel saabub äratundmine, et see ongi nüüd asi, millega võiks raha teenida? Oma kogemustest lähtudes ütles Mari-Liis, et tema jaoks kujunes kõik väga loomulikult. «Oluline oli kindlasti pere ja sõprade toetus, mis süstis indu ja enesekindlust jätkamiseks,» meenutas ta. Kindlasti ei saa alahinnata ka interneti võimu, sest just seal sai Mari-Liis oma töid teistele tutvustada ja tema käsitöö leidis kiirelt palju austajaid.

«Kuna isetegemine on praegu au sees, siis on järjest suuremat huvi tuntud mänguasjade valmistamise õpetuste vastu. Sellest ongi saanud minu jaoks uus ja põnev suund,» sõnas Mari-Liis. Vaata Mari-Liisi töid siit!

Koreograafist fotograafiks

Fotograaf Sandra Palm ütles, et kuna ta oli väiksest saadik tantsu ja koreograafiaga seotud, oli tema jaoks loomulik samm pärast keskkooli asuda ülikoolis õppima koreograafiat. Ent talle on alati huvi pakkunud ka fotod ja visuaalid. «Reaalne kokkupuude fotograafiaga tekkis alles kolm aastat tagasi ja alates sellest ajast pole ma kaamerat enam käest pannud,» sõnas Sandra, kelle tööd on saanud ka rahvusvahelist tunnustust.

Kui pärast ülikooli lõppu tegeles Sandra tantsu- ja etenduskunstiga, siis üks hetk taipas ta, et fotograafia hakkab kõiki teisi tegemisi varju jätma. «Fotograafiast sai minu jaoks põhitöö nõudluse tõttu. Kui olin oma esimesed pildistamised avaldanud, hakkas tulema kirju, kus kutsuti mind pildistama,» meenutas naine.

Nii ei jäänudki tal muud üle, kui ennast antud valdkonnas kiiresti arendama hakata, et nõudlusele vastu tulla. Sandra võttis peamiselt online-kursusi, sest lapsega kodus olles oli neid tal mugav jälgida. Ent kõige olulisem on tema sõnul siiski praktika, sest see annab kogemusi ja teadmisi.

Foto:

FOTO: Sandra Palm

Ta tunnistas, et fotograafiaga seonduv eluviis ja valdkond ise ühendavad endas paljusid aspekte, mida ta tahtis oma ellu. «Lisaks muule on hea olla iseenda peremees, mis küll sageli tähendab, et töötan 24/7, aga vähemalt teen seda kõike enda heaks,» ütles ta.

Sandra on tänu oma tööle ka palju reisinud. Näiteks pruutpaarid üle Euroopa on kutsunud teda oma tähtsat päeva jäädvustama. Ta on pildistanud pulmi nii Norras, Rootsis, Šotimaal, Sloveenias kui Austrias. Just pulmade ja moe pildistamist naudibki Sandra kõige rohkem. Vaata Sandra töid siit!

Polümeermaterjalide tehnoloogist tordimeistriks

«See, kuidas mina tortide meisterdamiseni jõudsin, pole olnud ammusest ajast etteplaneeritud käik. See lihtsalt kujunes nii,» ütles Andra Siinmaa, kelle südamelähedaseks hobiks on juba mõnda aega olnud kookide, tortide jms valmistamine.

«Õppisin ülikoolis polümeermaterjalide tehnoloogiat, see on väga tordikauge teema. Keskkoolis lubasin endale, et ei hakka kunagi õppima ei keemiat ega füüsikat. Ometi olid just need mu kaks põhiainet ülikoolis,» meenutas Andra.

Esimese sünnipäevatordi valmistas Andra seitse aastat tagasi, kui sündis tema esimene laps ja oli vaja hakata lapse sünnipäevi tähistama. «Alguses oli aega rohkem ja nii ma siis katsetasin. Ja tuli välja!» sõnas ta. Mõne aja möödudes hakkas naine ka külla minnes valmistama torte, mida külakostiks kaasa võtta. Edaspidi hakati juba temalt ise torte küsima: «Öeldi, et ärgu ma külla tulles kingitust ostku, pigem võiksin tordi teha. Nii sai mitu aastat mööda küla käidud, tort alati kaenlas.»

Foto:

FOTO: Andra Siinmaa

Kui kolm ja pool aastat hiljem sündis perre teine laps, jäi Andra taas koduseks ja sai oma vaba aega nautida – muidugi koos tortidega. Lõpuks harjus ta sellega niivõrd ära, et kellast kellani tööl käimine tundus lausa jubedana. Andra hakkas uurima, millise paberimajandusega tuleb rinda pista, et saaks hobiga tõsisemalt tegelema hakata. Tema sõnul polnud see sugugi suur väljakutse.

«Olen oma otsusega ülimalt rahul – saan jälgida, kuidas lapsed kasvavad, tunda mõnu suvisest päikesest ja talvisest lumest ning teha oma tööd rõõmu ning õhinaga,» ütles Andra. Vaata Andra töid siit!

Tagasi üles