Noor naine pole kaks aastat prahti tekitanud

Katikine pudel.

FOTO: Ants Liigus

23aastane New Yorgis elav Lauren kirjutab portaalis MindBodyGreen, et tema eluviis ei tekita mitte mingisugust prügi.

«Ma tean, mida te arvate. See tüdruk peab küll olema täielik hipi. Või valetaja. Või siis pole teda üldse olemas. Aga ma kinnitan teile, et ma pole midagi eelmainitut,» kirjutab ta. «Ma olen päriselt olemas.»

Lauren pole alati prügivabalt elanud. Tema muutus sai alguse kolm aastat tagasi, kui ta New Yorgi ülikoolis keskkonnateadusi õppis. Ise pidas ta end väga loodusest hoolivaks ja keskkonnateadlikuks, kuni mõistis, et tegelikult ei tee ta planeedi säästmiseks midagi.

Ta käis ühel kursusel neiuga, kes võttis alati oma lõunasöögi plastkarbiga kaasa. See oli veel omakorda pandud kilekotti ning söömiseks kasutas ta plastnõusid. «Pärast loengut vaatasin, kuidas ta viskas kõik selle prügikasti ja ma läksin nii vihaseks! Ma irvitasin ja pööritasin silmi, aga ikkagi ma ei öelnud ega teinud midagi. Ma lihtsalt vihastasin,» kirjutas ta.

Kord oli Lauren pärast loengut eriti närvis, kuid koju jõudes avas ta õhtusöögi valmistamiseks külmiku ukse ja kangestus. Kõik toidud külmkapis olid ühel või teisel moel pakendatud plastanumatesse või kilekottidesse.

Plastprügi California rannas. Foto: AP

FOTO: JOSH MORGAN,/AP

Mõistes, kui silmakirjalik ta on olnud, hakkas Lauren teadlikult plastist tooteid vältima. Selleks pidi ta aga õppima, kuidas ise teha neid tooteid, mida ta seni oli ostnud plastpakendis.

«Selle alla kuulus kõik hambapastast puhastusvahenditeni välja. Mul polnud õrna aimugi, kuidas selliseid asju teha ja pidin väga palju infot otsima internetist. Kord koperdasin ühe blogi osta, mille nimi on Zero Waste Home. Selle autoriks on kahe lapse ema Bea Johnson, kes elab kogu perega Californias prügivaba elu.»

Selleks ajaks oli Lauren eemaldanud oma elust pea kõik plasttooted. Nõnda otsustas ta neljaliikmelisest perest eeskuju võtta ja ka ise elada nii, et ta ei toodaks prügi.

Esiteks ei ostnud ta enam ühtegi asja, mis oleks pakendatud plasti ja hakkas toidupoes kasutama oma kotte ja purke, kuhu lasi toidu panna. Lisaks ei ostnud ta enam uusi riideid, vaid hankis neid vaid taaskasutuskeskustest. Kõik hügieeni- ja puhastusvahendid segas ta ise kokku.

Peale selle vähendas naine oluliselt muidki asju oma kodus ja üleliigsed esemed kas müüs, annetas või andis sõpradele. Näiteks oli tal varem kuus identset spaatlit ja kümme paari teksapükse, mida ta polnud keskkoolist saati kandnud.

«Kõige olulisem on aga see, et hakkasin potentsiaalseid prahti tootvaid olukordi juba ette vältima,» kirjutas ta. «Klubis ei lubanud ma oma kokteili kõrt panna, poes keeldusin kilekottidest ja ostutšekkidest. Loomulikult ei toimunud see muutus üleöö.»

Päris prügivaba eluni jõudmiseks läks Laurenil umbes aasta aega ja ta pidi selle nimel tõeliselt pingutama. Peamiselt tundis ta end varem kehvasti just seetõttu, et õppis keskkonnateadusi, kuid ei elanud oma põhiväärtuste järgi. Pärast muutust tunneb ta end hästi, sest elu on muutunud paremaks vähemalt kolmel moel. Kuna nüüd teeb ta enne poodi minekut nimekirja, säästab ta raha ja ei tee impulsiivseid oste. Pakenditest loobumise tõttu on ta sunnitud ka tervislikumalt sööma. Nüüd on ta toidulaual palju mahevilju ja turult ostetud kohalikku kaupa. Lisaks tunneb Lauren, et on õnnelikum, sest asjad ei koorma teda. Nüüd käib ta poes vaid korra nädalas ja ostab lahtiselt aineid, mida sööb või kasutab iluvahendite kokkusegamiseks.

«Ma poleks iial arvanud, et prügivaba elu valimine tähendaks ka elukvaliteedi tõusu. Ma arvasin, et selle ainus hüve on, et ei pea prügi välja viima.»

Elustiilivalikust kujunes välja ka blogi Trash is for Tossers, kus Lauren saab omasugustega mõtteid vahetada. 

Tagasi üles