Seitse nippi, kuidas karjumata juba esimese korraga laps end kuulama panna

FOTO: SCANPIX

Täna on Maril jälle üks «neist» hommikutest. Pool üheksa peab ta juba koosolekul olema, aga enne on vaja lapsed lasteaeda ja kooli viia. Sel ajal kui ema hommikusööki teeb, mängib poeg Jaanus rõõmsalt Legodega. 

«Jaanus,» hüüab ta köögist, «lõpeta nüüd mängimine ja tule sööma.» Jaanus ei vasta midagi, kuigi ema kujutab elavalt ette, kuidas poiss istub elutoa põrandal, temast mitte kuigi kaugel. «Jaanus, hommikusöök on valmis!» hüüab ema uuesti. Aga Jaanus ei reageeri. «Jaanus? Jaanus!»

Nüüd on Mari juba närvis ja ta ei suuda enam kannatlikuks jääda. Ta tormab elutuppa ja hakkab poja kallal tänitama: «Jaanus, mis sul viga on?! Ma ju ütlesin, et tule kohe siia!»

Kui see stseen tuleb sullegi tuttav ette, siis pane tähele, mida Psychology Today soovitab.

Lapsed ignoreerivad sind?

Kui tahad, et lapsed sind juba esimesel korral kuulaksid, pead tekitama neis harjumuse sinu juttu tähele panna. Selle harjumuse kujundamiseks pead aga esiteks märkama, kuidas sa nendega räägid.

Miks? Sest kui sul on harjumus üha uuesti ja uuesti (ja uuesti) küsida ning seejärel alla anda ja ise teha – või karjuma hakata – siis võid oma lastele tahtmatult õpetada, et sind võibki ignoreerida, kuniks sa lõpuks alla annad (see polnud tegelikult oluline) või hakkad karjuma (nüüd sa mõtled alles tõsiselt).

Kahtlemata saab karjumisega lõpuks laste tähelepanu, aga see on problemaatiline, sest soodustab valede suhtlemismustrite juurdumist. Ka uuringud on näidanud, et karjumisel võib olla lastele pea sama kahjulik mõju kui füüsilisel karistamisel, isegi löömisel. Verbaalselt agressiivsete vanemate lastel on madalam enesehinnang, nad on agressiivsemad ja neil esineb rohkem depressiooni.

Mida selle asemel teha?

Siin on lihtne juhend, kuidas panna lapsi end juba esimese korraga kuulama.

1. Esiteks ole kindel, et lapsed sind päriselt kuuleks, kui sa neilt midagi palud või kui sa neid keelad. Ühest maja otsast teise karjumine või trepi all hõikumine ei lähe arvesse.

Väiksemate laste puhul tuleb vanemal põlvitada ja enne palve esitamist vaadata lapsele silma. Palju aitab kaasa, kui puudutada samal ajal sõbralikult lapse õlga või teha talle pai. Vanema lapse puhul hoia silmsidet, et märgata, kas ta kuuleb sind.

2. Arvesta, et laps ei pruugi sind tahtlikult ignoreerida. Väiksemad lapsed (eriti alla 14aastased) süvenevad väga kergesti oma tegevusse ja lülitavad end ümbritsevast välja. Ka uuringud on kinnitanud, et mingi tegevusega (mängimisega, lugemisega) hõivatud lapsed sageli ei märka, mis ümberringi toimub. Neil pole n-ö perifeerset teadlikkust.

Piiratud perifeerse teadlikkuse tõttu ei pruugi laps tähele panna, mis ta ümber toimub, isegi kui vanem seisab ta kõrval ja räägib. See võib juhtuda ka siis, kui sulle endale tundub, et sind pole võimalik mitte märgata.

Seega, kui sulle tundub, et lapsed väldivad sind, ära eelda kohe, et nad teevad seda meelega.

3. Arvesta, et mõnel põhjusel võib laps sind ka meelega ignoreerida. Vastukaaluks eelnevale selgitusele võib lapsel mõnikord tekkida tahtmine vanemat testida, et näha, mis siis saab, kui ta midagi ei tee.

Lapsele on seda oluline teada ja piiride testimine on täiesti normaalne arengu juurde kuuluv osa. Arvesta, et oled ehk varasemalt oma käitumisega tahtmatult ise lapsele õpetanud, et sind saab ignoreerida.

4. Kui oled kindlaks teinud, et laps kuuleb sind, esita oma palve ja jälgi, mis juhtub. Kui ta hakkab tegutsema, on hästi ja võid rahul olla. Kui ta ei liiguta end, küsi ühe korra veel ja jätka alljärgneva juhise järgi:

5. Selgita, miks sa seda palud. Nõudmise juurde kuulub ka põhjus. Enda selgitamisega näitad lapsele, et su palve pole tühine. Ja muide, «Sest ma ütlen nii» pole põhjus ja võib tekitada tarbetut võimuvõitlust.

Aita lapsel talle tühisena näivatest reeglitest ja nõuetest aru saada ning kui vaja, selgita, kuidas tema käitumine teisi mõjutab. Laps ei pruugi sinu selgitusega küll kohe nõusse jääda, aga vähemalt on näha, et su palve taga on mõistuspärane põhjus. Lisaks õpetad oma eeskujuga argumenteerimist.

Näiteks: «Palun mine pane kohe kingad jalga. Me peame minuti pärast minema hakkama või me jääme sõprade juurde hiljaks. Hilinemine ei ole viisakas.»

6. Kui võimalik, lase tal kogeda olukorra loomulikke tagajärgi. Loomulike tagajärgede all on siin silmas peetud seda, et vanem ei sekku, kui midagi lapse käitumise tõttu juhtub. Näiteks lähevad ta jalad õues märjaks, kui ta paneb vihmase ilmaga kummikute asemel jalga tossud. Või jäävad ta riided pesemata, sest ta on need (jälle) oma voodi kõrvale maha visanud ja ei vii neid mustapesukorvi.

Kui just lapse tervis või turvalisus pole ohus, on loomulik tagajärg kõige parem õpetaja. Paraku pole igale olukorrale sellist lihtsat tagajärge, mille abil lapsele vastutustunnet õpetada ja vanemal ei jää muud üle kui aktiivselt sekkuda, et hullemat ära hoida. Näiteks toksib Jaanus lennukis eesistuja seljatuge või haugub vanemale vastu. Kui nii, siis:

7. Hoiata, milline tagajärg sõnakuulmatusel on. Ehk mis juhtub siis, kui laps vanema palvele ei reageeri.

Näiteks: «Viie minuti pärast lähme parki. Kui sa ei tule minuga siis, kui ma ütlen, et on aeg minna, siis me ei lähe enam homme pärast lasteaeda parki, sest sinu käitumise pärast ei saa me õigel ajal uksest välja.»

Eelnev hoiatamine on oluline, sest siis teab laps juba ette, mis juhtub, kui ta sõna ei kuula või vanemate palvetest välja ei tee. Siis saab ta otsustada, kuidas käitub: ta kas kuulab sõna, või ei tee seda ja kannatab tagajärgede käes. Üllatusi ei ole.

Pärast seda, kui oled oma palvet korranud, seda põhjendanud ja hoiatanud teda tagajärgede ees, anna lapsele võimalus ka vastata. Kui ta ei tee nii, nagu palusid (ja tegu oli mõistliku palvega), siis pead oma ähvarduse täide viima. Oma sõnale kindlaks jäämine on hädavajalik, sest vaid nii näitad, et mõtlesid kõike tõsiselt. Ole kindlasti järjepidev!

Tagasi üles