Täna tähistatakse paljudes lasteaedades isadepäeva. Internetis aga kütab isadepäeva teema (peamiselt) emade seas juba mõnda aega vägagi kirgi selles võtmes, et kas meil on põhjust üldse siin midagi tähistada, kui liiga paljud lapsed kasvavad katkistes peredes ning isa on ammu perest lahkunud.
Minu jaoks on selline teemapüstitus veidi kummaline. See on umbes sama, kui koolitunnis saavad õpetajalt mõne kroonilise tundidesse hilinejate pärast sarjata ka need õpilased, kes alati õigel ajal kohal on. Sellepärast ei peaks me sugugi kõiki isasid ühte patta panema või automaatselt mehi süüdistama lagunenud peredes ja katkistes peresuhetes.
Muidugi on vägivaldseid ja oma lastest üldse mitte hoolivaid mehi, kuid paraku on palju ka selliseid, kes hooliksid väga oma lastest, kui aga kibestunud eksnaine teel ees ei oleks. «Minu tütar on mulle maailma tähtsaim inimene ja temaga koos olemine suur õnn. Ootan neid kohtumisi alati pikisilmi. Aga minu eksnaine ja lapse ema teeb kahjuks kõik, et ma oma tütrega suhelda ei saaks,» rääkis mulle kord üks ammune tuttav. «Minu lapse ema on tütrele minust loonud kuvandi, et olen üks täielik tropp. See, kes kõlbab vaid võimalikult kalliste asjade ostmiseks. Miks ta räägib minu kohta selliseid asju? Me ei läinud ju lahku kaugeltki ainult minu süül ja initsiatiivil,» rääkis üks teine isa.
Kõige hullem, mis me oma lastele võime teha, ongi nendes kibestumise tekitamine sellega, et elame nendele välja oma pettumuse lagunenud pere pärast. Ja hüüdlaused «isadepäev sakib täiega» on minumeelest just üks neist. Ma usun, et paljud mehed hooliksid oma lastest ka pärast nende emaga lahkuminemist, kui neil lastaks seda teha, mitte ei lülitataks neid lapse elust välja või ei räägitaks neist lastele kui viimastest troppidest.
Selles, et meil on nii palju poolikuid peresid, ei saa ju süüdistada ainult mehi. Pakun, et süü (kui on just vaja süüdlast otsida) lahkuminekul lasub võrdselt nii mehel kui naisel. Tean seda omast käest, sest olen üle elanud lahkumineku. Ja kuigi ka minu laste isa ei ela meiega igapäevaselt koos, on ta oma lastele hea isa. Ta kohtub oma lastega mitmeid kordi nädalas, on kursis nende igapäevase eluga ja tunneb alati huvi, kuidas neil päriselt läheb. Mulle ei tule pähegi rääkida oma lastele, et nende issi on kuidagi halb sellepärast, et me elame erinevatel aadressidel. Kahtlemata väärib ta tunnustust isaksolemise eest.
Üks mõte veel. Isad võiks osata tunnustust ka vastu võtta ja mõelda, mis on nende roll lapse elus. Hästi kurb oli kord kuulda, kuidas üks meesjuht oma naisalluvatele kontoris valjuhäälselt kurtis, kuidas tema peab lasteaias isadepäeva üritusel koos teiste isade ja lastega mingit ringmängu mängima ning kui tobe ja alandav see on. «Halloo, tule välja rahakoti rollist ja naudi oma lapsega koos olemist, seni kuni ta veel seda tahab,» mõtlesin seda kurtmist kuulates. Raha-rahaks, eelkõige vajavad lapsed oma selja taha tugevat ja rahulikku isa, kes rõõmustaks nende väikeste edusammude üle ja tahaks nendega ka koos aega veeta. Olgu selleks siis kasvõi põrandal käpuli hobuse mängimine.