Kuidas viisakalt lahku minna?

Foto: Corbis/Scanpix

Nii nagu erinevad kooselud, nii erinevad üksteisest suuresti ka lahutused – kaks inimest saavad eri teid minna rahulikult ja teineteist austades, kuid ka suure kisa ja käraga teisele süüdistusi ja nõudmisi esitades.

«Nii nagu on erinevad kõik abielud, nii on ka erinevad kõik lahutused. Inimesed maandavad oma pingeid erinevalt. Mõned inimesed tülitsevad ägedalt, teised tõmbuvad endasse või pühenduvad tööle, trennile, alkoholile või loovad uue suhte. Kolmandad hakkavad liigselt lastele keskenduma. On neid, kes tahavad kõike muuta, ja neid, kes kõigega lepivad,» selgitas Tartumaa Rajaleidja keskuse psühholoog Auli Kõnnussaar.

Lahutusele eelneb tavaliselt pikk periood, kus üks või mõlemad partnerid on tundnud, et nende vajadused ei saa rahuldatud. Lähedus kaob ja häirima hakkab seegi, mis suhte alguses teist köitis.

Kui on otsustatud juba lahku minna, on vaja läbi arutada ja kokku leppida, kuidas muutub elukorraldus ja mismoodi lahendatakse kõik praktilised asjad. Kui peres on lapsi, on vaja kindlasti pöörata tähelepanu laste vajadustele – selgitada, kuulata ja vastata korduvalt nende küsimustele. Arvestada tuleb, et mõlemal partneril suureneb pärast lahkuminekut majanduslik ja organisatoorne koormus, sest kohustused, mida enne jagati kahe peale, jäävad nüüd kummalegi eraldi kanda.

Kõnnussaare sõnul ei saa lahutus kunagi olla päris valutu. Valu suurus ja intensiivsus sõltub aga suhte iseloomust ja lahutusele eelneva protsessi kestusest. Purunevad kujutluspildid ühisest tulevikust, muutuvad suhted ühiste tuttavatega ning elulised ümberkorraldused tekitavad stressi. Normaalsed tunded lahutuse korral on nii kaotusvalu, mahajäetuse tunne, viha, mure uute kohustuste pärast kui ka kergendus, kui suhted on olnud pikalt pingelised. Vastandlikud tunded on suurte muutuste korral tavalised.

«Emotsionaalse seotuse lahtiharutamine ja lõpetamine võtab inimestel aega, kõigutab turvatunnet ja teeb haiget. Emotsionaalne stabiilsus võib taastuda alles aasta või kahe pärast. Valu ja stressi suurus sõltub ka sellest, kui palju suudetakse teineteise väärikust hoida. Paraku on nii, et haiget saanud inimene kipub ka ise haiget tegema. Nii võibki teineteise haavamine hakata kasvama nagu lumepall,» rääkis psühholoog.

Ideaalis võiks paar psühholoogi soovituse kohaselt luua lahutuse korral oma rituaali, kuidas jäetakse hüvasti ühise koduga, meenutatakse neid aegu, mil oli koos tore, ning tänatakse teineteist kõige hea eest. Rituaali loomise võimalikkus sõltub lahutuse põhjustest ja omavahelisest suhtlusstiilist. Kui paar suudab tunnistada ühiselt seda kurbust ja valu, mis hinges, ning leppida muutuse paratamatusega, siis ühise rituaali läbimine annab kindlasti palju lohutust ja jõudu edaspidiseks.

Pärast lahutust on mõlemal partneril vaja luua oma tugivõrgustik – sõbrad, sugulased, kellega suhelda, kellele toetuda. Kindlasti on vaja iseendale anda aega, et kohaneda kõige uuega. Praktilises elukorralduses on vaja taastada stabiilsus. Lastele on tähtis, et mõlema vanemaga püsiks hea kontakt ning elu oleks võimalikult stabiilne. Uute rutiinide tekkimine võtab aega aasta või kaks.

Kas edasine sõprus on võimalik? «Kaotusvalu leevenemine võtab aega ja tihti on lahku minnes partnerite positsioonid erinevad, mis teeb sügava sõpruse keeruliseks. Teineteisest lugupidamine ja piisavalt hea edasine suhe, näiteks ühiste laste korral, on aga küll võimalik. Tavaliselt võtab uuel tasandil suhte loomine ikkagi ­aega, sest enne peavad tugevad emotsioonid lahtuma,» vastas Kõnnussaar.

Psühholoogi või pereterapeudi juurde tasub pöörduda selleks, et oma vastandlikes tunnetes ja mõtetes selgust luua. Lahutavad või lahutanud partnerid võivad spetsialisti poole pöörduda ka selleks, et parimal viisil oma paarisuhe lõpetada, kuigi laste olemasolul jääb vanemlik suhe alles alatiseks. Hea vanemliku suhte aluseks on korralikult lõpetatud paarisuhe, kus kõik omavahelised emotsionaalsed teemad on lahendatud ja rahu taastunud.

Perekonnaõiguse advokaat Helen Hääl soovitas juhul, kui lahutavatel abikaasadel ei ole jagatavat ühisvara ega vaidlust ühiste laste lahutusejärgse elukorralduse ning ülalpidamise osas, lahutada perekonnaseisuametis. Kui on aga vaja jagada ka ühisvara ning reguleerida laste ülalpidamiskohustusi või suhtluskorda lahuselava vanemaga, tuleks pöörduda notari poole.

Uus perekonnaseadus laiendas perekonnaseisuasutuste volitusi ning andis notarile abielu sõlmimise ja lahutamisega seotud ülesanded. Seega on nüüd võimalik abielu lahutada ka notari juures, mis lihtsustab õiguslikku asjaajamist. Nii saab notari juures samaaegselt abielu lahutamisega sõlmida kokkuleppeid vara jagamise kohta ning ka ühiste laste edasise kasvatamise ja ülalpidamise kohta.

Lastega suhtlemise ja ülalpidamise kokkulepped ei pea aga olema tingimata notariaalsed. Rahumeelses olukorras lepivad vanemad pärast lahutust omavahel kokku, milline hakkab olema edasine suhtlemine lahuselava vanemaga ning millisel määral ja ulatuses üks või teine vanem panustab laste kasvatamisse. Selliseid kokkuleppeid võib sõlmida ka suuliselt.

Kohtusse tuleb abielu lahutama pöörduda üksnes neil juhtudel, kui kõik katsed ja võimalused kohtuväliseid lahendusi saavutada on nurjunud. Kohtul on kohustus ja ülesanne välja selgitada, kas abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ka enam ei taasta. Abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud eraldi vähemalt kaks aastat.

Samas on perekonnaseaduse järgi pandud kohtule kohustus võtta tarvitusele abinõud poolte lepitamiseks ning õigus anda neile kuni kuuekuuline leppimisaeg. Kohus ei tee seda, kui  tuvastab, et see on võimatu või ebamõistlik – näiteks väga suurte lahkhelide tõttu või olukorras, kus abikaasal on juba uus elukaaslane.

Vara jagamisel lähtub seadus advokaadi sõnul poolte võrdsuse põhimõttest, mis tähendab, et kui üks abikaasa on teinud abielu jooksul rohkem tööd ja teeninud rohkem raha, samas kui teine abikaasa on hoolitsenud kodu ning laste eest, loetakse nende panused siiski võrdseks ja vara jagatakse pooleks.

Eestis on kõige levinum varaühisus. Sel juhul tuleb tavaliselt otsustada, kas vara jääb ühe abikaasa ainuomandisse, kohustusega tasuda teisele abikaasale hüvitist, või kui mõlemad soovivad vara endale, panna see kaasomanikevahelisel enampakkumisel või ka avalikul enampakkumisel müüki.

Vanema hooldusõigus hõlmab nii õigust hoolitseda lapse isiku kui tema vara eest. Vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust ühiselt, pidades silmas lapse igakülgset heaolu.

Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Muudatused hooldusõiguses ei mõjuta ülalpidamiskohustust ehk siis ilma hooldusõiguseta vanemal säilib lapse ülalpidamiskohustus.

Suhtlusõiguse nõudmisel on tavaliselt lapse elukoha küsimus lahendatud ning tuleb leida sobivaim viis, kuidas laps suhtleb lahuselava vanemaga. Suhtlusõiguse nõude lahendamisel ei pea tingimata vanemate hooldusõigust üle vaatama ehk vanematel võib ka edaspidi säilida ühine hooldusõigus.

Hääle hinnangul on need protsessid keerulised ja koormavad, seda eelkõige lapsele, sest hooldusõiguse ja suhtlusõiguse vaidlustesse kaasatakse kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja ning määratakse lapsele riigi õigusabi korras advokaat. Hääl soovitas proovida esmalt vaidlusi lahendada kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti abiga, kelle ülesandeks on ka vanemate lepitamine.

Miks pahatihti lahutusprotsess inetuks kisub? «Lahkuminekuni on tavaliselt viinud konfliktid ning lahutamine ei ole reeglina meeldiv protsess. Lahutusprotsess kisub tihtipeale inetuks just varaliste vaidluste tõttu. Kahjuks on tunda, et ka lapsed kannatavad just nende varaliste lahkhelide tõttu. Tihti võimendab suuri vaidlusi ka elatisnõude esitamine,» vastas advokaat.

Mees soovis lahutust, naine mitte

Mees esitas kohtule hagiavalduse abielu lahutamiseks. Naine ei olnud lahutusega nõus – väitis, et mees ei tea, mis ta tahab, vaid on hoopis haige, diagnoosiks keskeakriis. Naine kinnitas, et tema soovib meest ravida, ning taotles kohtult lepitusaja määramist.

Mees kinnitas samas, et pole haige ega vaevle keskeakriisis, vaid tõesti soovib väga lahutust ning on sellest aastaid unistanud.

Kohtunik, kellel lasub kohustus välja selgitada abielu jätkamise ja poolte lepitamise võimalikkus, hakkas meest küsitlema, miks ta siiski lahutada soovib. Mees teatas, et see suhe on ammu olnud konfliktne ning ta enam ei soovi oma elu selliselt raisata.

Kohtunik soovis väga kindlaid näiteid, mis mehele ei meeldi ja mis talle naise juures ei sobi. Mees jäi sellega veidi hätta, kuid lõpuks suutis ühe näite siiski kohtule esitada. Ta kirjeldas nende pere jõululaupäeva hommikuid: kui kõik teised inimesed valmistavad jõuluroogasid, kuulavad jõulumuusikat ning ehivad kuuske, siis tema peab närvilise surve all keldris kingipakkide paelu kääridega krussi tõmbama ja naine õiendab kõrval, et isegi seda teeb ta valesti.

Kohus lahutas 20 aastat kestnud abielu, lepitusaega ei andnud. Naine vaidlustas lahutuse ringkonnakohtus, mille kolmeliikmeline kolleegium selgitas naisele, et saage palun aru, teie mees ei soovi teiega koos elada ja ühepoolselt ei saa abielus olla.

Allikas: kohtupraktika