Naine24 lugeja uurib teistelt naistelt, kuidas ennast kehtestada. Naistele õpetakse ikka, et hea tüdruk ei vaidle vastu. Samas ei tohi endast jalamatti teha. Kuidas leida tasakaal?
Lugeja küsib: kuidas olla viisakas, kuid mitte lasta endast üle sõita?
31. oktoober 2014, 18:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pikka aega ei teadnudki ma, et selline dilemma olemas on. Mind kasvatati viisakaks ja heaks, teistega arvestavaks. Ka nõukaaegne kool ei soodustanud kuidagi enesekehtestamist.
Kõik oli justkui korras, aga mingil hetkel asjad muutusid. Ma tundsin, et kõik teised on minuga rahul, aga mina ise ei ole.
Mingil hetkel elus sain ma aru, et lasen endast sageli nagu teerulliga üle sõita. Ma ei osanud ennast kehtestada. Tundsin nagu oleksin ma enda eest seistes halb inimene, milleski süüdi. Rumal, kas pole?
Elu heitis mulle ette olukorra, kus olin täiesti vastu seina surutud ja ma mõistsin, et enam ma niimoodi olla ei taha. Et ka minul on õigus oma soovidele ja see ei ole ebaviisakas. Ma ei pea alati teiste huvisid esikohale tõstma, ei pea kõiki tööülesandeid enda peale võtma. Ei pea ka täiskasvanuna tundma, justkui peaksin hea laps olema.
Huvitav on see, et kuigi suudan end nüüd palju paremini kehtestada, tunnen seda tehes ikkagi end halvasti. Justkui oleksin milleski süüdi, kuigi tean, et pole.
Mulle tundub, et enesekehtestamist saab üsna edukalt õppida. Kuidas aga õppida end sealjuures ka hästi tundma? Miks see minu jaoks nii raske on? Mõistusega saan aru, et kõik on korras, aga enesetunne kipub ikka sant olema.
Lausa imetlen, kui kergelt mõnel inimesel oma õiguste nõudmine käib. Tundub nagu oleks see mingi kaasasündinud omadus, mida minul pole.
Kas keegi veel niimoodi tunneb? On teil head nõu anda?