Parimad vanemahüvitiste süsteemid on Islandil ja Rootsis

FOTO: SCANPIX

«Ühest küljest on Eesti vanemahüvitiste süsteem suhteliselt helde, teisalt aga tekitab probleeme sugudevaheline võrdsus,» ütles Peter Moss, emeriitprofessor, kelle peamiseks uurimisvaldkonnaks on vanemahüvitiste süsteemid erinevates riikides.

Mossi sõnul pole Eesti aga selle probleemiga üksi, sest taoline olukord valitseb paljudes riikides. «Vaid üksikutes riikides – näiteks Rootsis – on kasutusele võetud väga tugevad sugudevahelised meetmed. Arvan, et Eestis pakutakse vanematele heldet vanemapuhkuse korraldamise võimalust, kuid küsimus tulevikuks on see, kui kaugele on Eesti valmis minema, et vanemapuhkus oleks lapsevanemate vahel võrdsemalt jaotatud. Samuti tasuks mõelda mitte ainult laste, vaid ka täiskasvanute eest hoolitsemisele,» tõdes Moss.

Tunnustatud professori sõnul on näiteks isapuhkust lisaks Eestile veel paljudes teisteski Euroopa Liidu riikides. Kõige pikem aeg tema sõnul isapuhkuse jaoks on kaks nädalat. Kuigi kaks nädalat paistab olevat suhteliselt lühike aeg lapse eest hoolitsemiseks, sõnas Moss, et tegelikult tuleb vanematel omavahel selgeks teha, kes võtab vanemapuhkuse, sest see aeg aitab lapsevanematel muutuda enesekindlamaks.

«Isapuhkus on oluline, sest sel ajal saavad mõlemad vanemad olla koos lapsega. Aga veelgi olulisem on vanemapuhkus ja see, kuidas lapsevanemad selle omavahel ära jagavad. Vanemapuhkus on üldiselt pikk aeg ja elu on näidanud, et 99 protsendil juhtudest kasutavad seda naised,» rääkis Peter Moss.

Eeskujulikud: Island ja Rootsi

Millise riigi vanemahüvitiste süsteem on Mossi arvates kõige parem? «Ma arvan, et Island on võitnud paljude sellest alast huvituvate inimeste tähelepanu. Mõni aasta tagasi muudeti Islandil vanemapuhkuste süsteemi ja praegu on seal ette nähtud üheksa kuud puhkust, mille jooksul saab inimene 80 protsenti oma palgast,» tõi Moss näiteks. Üheksa kuud on jagatud nii, et kolm kuud on mõeldud emale, kolm kuud isale ja kolm kuud perele omavahel ära jagamiseks.

Märkimisväärne on Mossi sõnul see, et nüüd kasutavad Islandil kõik isad võimalust võtta vanemapuhkust. Seda süsteemi taheti edasi arendada, et vanemapuhkus kestaks 12 kuud: viis kuud emale, viis kuud isale ja kaks kuud perele. Parlament kiitis selle heaks, kuid hetkel pole seda veel ellu viidud. Selline mudel annaks nii emale kui isale võimaluse puhata ja samas saada korralikku palka.

«On selge, et kui me tahame, et isad võtaksid vanemapuhkust, peame neile pakkuma võimalust võtta end töölt vabaks nii, et nad ei kaotaks oluliselt palgas. Praegu on aga nii, et üks vanematest saab võtta vanemapuhkust ja reeglina kasutavad seda ära emad. Seetõttu on palju arutatud, kuidas võiks neid mudeleid muuta, et isad saaksid rohkem kasu.»

Teise tugeva näitena tõi Moss välja Rootsi. «Rootsis on ette nähtud kaks kuud emale, kaks kuud isale ja suhteliselt pikk periood, mille pere saab omavahel ära jagada. Rootsis kasutavad paljud isad võimalust need paar kuud oma lapsega veeta,» tõdes ta.

Moss ütles, et õnneks on need mudelid maailmas muutumas, aga siiski tuleks neil teemadel rohkem rääkida, et inimestel kujuneks välja arusaam, et tegemist on vajaliku asjaga. Täiesti arusaadavalt ei saa kõik riigid päevapealt muuta oma poliitikat nii, et vanemahüvitiste mudel sarnaseks igal pool rohkem Islandile või Rootsile, sellele peab eelnema debatt ja tahtmine nii poliitikute kui kodanikuühiskonna poolt see idee teoks teha. «Alustada tuleb aruteluga. Kui arutelu puudub, siis ei muutu midagi. See on paras väljakutse,» tunnistas Moss.

Kes hoolitseb?

«Vanemapuhkus on tegelikult osa millestki palju suuremast. Me peaksime mõtlema inimeste elule tervikuna, mitte vaid sellele perioodile, mil neil on väikesed lapsed. Lapsed ei taha ju praegusel ajal vanemate juurest lahkuda. Samuti peaksime mõtlema ka vanemate inimeste peale, kes võivad hoolt vajada. Kuidas saaksid inimesed ühendada töötamise ja teiste – mitte ainult väikelaste – eest hoolitsemise,» sõnas Peter Moss.

Laste eest hoolitsemisest tähtsamaks küsimuseks peabki Moss seda, kes kannab tulevikus hoolt meie endi eest. «Siiamaani on alati eeldatud, et naised on need, kes hoolitsevad. Minu arvates pole see jätkusuutlik ja kui mehed ei võta enda kanda suuremat vastutust, seisame peagi silmitsi tõsiste probleemidega,» ütles Moss.

Tema hinnangul võivad probleeme tekitada ka tööandjad, kes eeldavad, et töötajal pole mingit kohustust kellegi eest hoolitseda. «Vanemapuhkus on küll tore, aga mis saab siis, kui inimene naaseb tööle? Kas ta peaks teesklema, et tal pole enam kohustust kellegi eest hoolt kanda? Ka töökoha roll peaks muutuma, sest kõik asjad on omavahel seotud.»

«Belgias on väga huvitav süsteem. Neil on selline asi nagu «ajakrediidiskeem»: igale töötajale on ette nähtud aeg, mida ta saab kasutada just siis oma tööelu jooksul, kui ise tahab. Ta võib võtta kolm kuud, kuus kuud või 12 kuud töölt vabaks,» rääkis Moss. «Oletame, et mul on raske iseloomuga teismeline poeg. Ma võin otsustada võtta tööl aja maha, et saaksin pojaga olla. Vähendan näiteks pooleks aastaks oma töökoormust, et pühenduda pojale. Või oletame, et mu emal oli rabandus. Ma võin võtta end töölt vabaks, et mingi aja tema eest hoolitseda. See on nagu ajapank, kust saab aega võtta. Mulle tundub, et see on üks asi, mille suunas me peaksime liikuma. Me ei peaks mõtlema ainult vanematele puhkuse andmisele, vaid sellele, kuidas täita oma kohustusi erinevatel eluperioodidel.»

Moss ütles, et tema hinnangul on välja kujunemas hoolitsemise kriis, sest varasemad meetmed enam ei toimi. «Mõned riigid üritavad selle probleemiga toime tulla ja toovad riiki immigrante, kes on nõus väikese palga eest teiste eest hoolitsema. Aga kas see on parim lahendus? Peaksime mõtlema, kuidas võiks hoolekanne olla tulevikus organiseeritud,» sõnas Moss.

Tema arvates tuleks mõelda ka sellele, kuidas luua omale elu, mis on elamist väärt. «Kui teeme kõvasti tööd ja muretseme pidevalt oma perede pärast, muutub elu üha raskemaks. See pole hea. Tuleb leida uusi meetmeid uute aegade tarbeks. Töökohas ei peaks valitsema mõtteviis, et inimene muudkui töötab täiskohaga. Pigem tuleks suhtuda kõikidesse töötajatesse kui hoolitsejatesse ja leida uusi võimalusi, kuidas praegust olukorda muuta,» leidis Moss.

«Praeguseid probleeme on võimalik lahendada, kuid kõik peab algama sellest, et me tunnistame endale, et hetkel on tegemist suure ühiskondliku veaga,» lisas ta. «Peame mõistma seda ja selle kujunemist, et saaksime aru, kuidas seda probleemi lahendada. Kõik peavad oma panuse andma – tööandjad, valitsus, mehed, naised, kodanikuühiskond.»

Tagasi üles