Ees on sügisene koolivaheaeg, mil sombune ja jahe ilm ei paku enam nii palju võimalusi õues olemiseks kui suvevaheaeg. Ometi tahaks vaheldust. «Palun, kas ma võiksin minna paariks päevaks Hannaga koos maale tema vanaema juurde?» anub tüdruk vanemaid. Ja neil tuleb otsustada, kas lubada või mitte, ning millistel tingimustel. Enamasti muidugi lubatakse, sest ka vanemad tahavad vahel lastest puhkust saada ning nad teavad, et sõbra vanavanemate juures on lapsel hea ja turvaline olla.
«Mul tuleb sõbrannade juurde öömajale jäämist ette paar korda kuus,» räägib 15-aastane Brigitta. «Enamasti siis, kui on koolis mõni üritus või võistlused, mis lõpevad hiljem, kui mul buss läheb, sest elan maal. Vahel jääme teineteise juurde ööseks ka niisama, aga see juhtub enamasti kooli vaheajal ja pühade ajal, kui rohkem aega.»
Koos tehakse igasuguseid asju: käiakse linnas kolamas, vahel spordisaalis palli mängimas või terviserajal jooksmas. Õhtuti vaadatakse koos filme, kuulatakse muusikat või mängitakse arvutimänge. Mõnikord minnakse koos kööki ja tehakse midagi süüa. «Meil on koos lõbus ja igav ei hakka kunagi,» kiidab Brigitta.
«Esmaspäeval sõidame koos ühe mu sõbrannaga tema vanaema juurde Mustlasse,» tutvustab Brigitta algava koolivaheaja plaane. «Olen seal ka varem käinud. Tean, et meeldin vanaemale ja tal pole midagi selle vastu, et koos tuleme. Kuna vanaema elab üksi, siis on tal ka alati abi vaja ja saamegi siis teda aidata. Pärast seda sõidame jälle koos Tallinna minu vanavanemate juurde. Sealgi saab õues lehti riisuda, aga põhiline on muidugi linna peal ja kinos käimine.»
Kirjastaja Epp Petrone kirjutab ajakirjas Eesti Naine ilmunud kolumnis, et sõbraperede lastevahetus on viimastel aastatel väga moodi läinud. Nii pole nendegi peres harvad juhtumid, kus üks tütar on parajasti sõbranna perega Pärnus, teine aga suvitab koos oma sõbrannaga Petronede maamajas Setumaal.
Petrone lisab, et on märganud, et vanemal põlvkonnal on raske mõista, mismoodi saab lapsi «küla peale anda», ja meenutab vanasõna, et lapse sirgumiseks on vaja tervet küla.
«Algul üritas mu lapse sõbranna vanaema võidelda «suguvõsa puhkus pluss lapselapse sõbranna» idee vastu, aga lahutamatuks muutunud tüdrukud hoidsid nii kõvasti käest kinni, et midagi polnud parata, vanaema pidi alla andma.
Samasugust vastumeelsust või vähemasti ettevaatlikkust olen kohanud oma mehe vanemate juures. «Kas need on ikka usaldusväärsed inimesed, kellega te lapse saatsite?» pärib meie lapse vanaema ärevalt, kui rannapuhkusest kuuleb. Ja mu mees tunnistab, et tema omal ajal küll mitte kunagi ühegi sõbra juurde ööseks jääda ei saanud,» kirjutab Petrone.
«Uskumatu! Kuidas te küll niimoodi elada saite?» küsib sellise meenutuse peale uue põlvkonna esindaja, kümneaastane Marta Petrone.
Tema ema lisab: «Minu jaoks on oluline, et mu laps elaks need paar päeva või üleöö või kasvõi nädala peres, kes minuga sarnaselt ei sukeldu liiga palju ekraanide maailma ja sööks tervislikku toitu. Niisama lihtne see ongi.»
Petrone tunnistab, et soovib kaudselt kontrollida keskkonda, milles tema laps viibib. Inimesi ja elustiile on ju mitmesuguseid. «Mina eelistan – loodan, et kedagi solvamata – pigem telekata sõbraperet kui suure telekaekraaniga sugulaste majapidamist,» selgitab Petrone.
Ta kinnitab, et annab endale aru, et teise pere last enda juurde võttes võtab ta lapse eest vastutuse. «Nende sõbraperedega on meil rahaasjad ammu natuke sassis,» tunnistab Petrone ja möönab, et on võimatu välja arvestada, kes kellele võlgu on. «On lihtsalt üks suur oluline vastutus: lasta neil inimhingedel heas keskkonnas kasvada, neid selles aidata. Vahet pole, kas see on su bioloogiline laps või nii-öelda võõras. Neis uutes võrgustikes ja sotsiaalsetes olukordades õpivad kõik midagi juurde – mitte ainult lapsed, vaid ka vanemad.»
Psühholoogist pereterapeut Marge Vainre nõustub, et teistsuguse pereelu kogemine rikastab lapsi. Samas ei tohiks ühtegi peret seada fakti ette, et nüüd tuleb mõnda aega lapse või lapselapse sõpra võõrustada. Selline otsus peab sündima vanemate kokkuleppena.
«Lastel on muidugi tore koos olla, aga tuleb silmas pidada, et see on teisele perele ikkagi vastutus,» põhjendab ta.
Terveks vaheajaks laste kodust ära saatmist ei pea psühholoog õigeks, sest lapsed tahavad koolitööst vaba aega ka vanematega veeta. Kui eesmärk on igal võimalusel lastest vabaneda, teeb see tema sõnul murelikuks. Mingil juhul ei tohiks lapsele jääda muljet, et vanemad ei taha temaga aega veeta ja seepärast saadavad ta ära sugulaste või sõprade juurde.
Koolivaheaeg ei tohiks olla pelgalt aja surnuks löömine, vaid lapsi rikastama ja võimaldama teha seda, mis pingelisel kooliajal võimalik ei ole. Osa sellest peaks laps tegema oma perega. Sellele tuleks ette mõelda.
Kuidas suhtuda aga sellesse, kui laps soovib jaanipäeva, sünnipäeva või mõnd muud püha sõprade seltsis veeta ja ööseks kodust ära jääda? Vainre sõnul tuleb siin mängu usalduse teema ehk see, kui palju vanem lapsest teab – kuidas too võõras keskkonnas ja kaaslaste mõjuväljas käitub. Kasuks tuleb lapse sõprade ja nende vanemate tundmaõppimine.
Lapsel tuleb lubada sõpradega omaette olla, kuid vanem peab alati teadma, kus ta laps viibib, kellega koos on ja mida ette võetakse. Usalduslikus suhtes räägib laps tavaliselt ise vanematele. Kõhklev ja küsida tahtev laps peab julgema vanemate poole pöörduda.
Mida teha aga siis, kui 15-aastane palub oma sünnipäeva õhtul vanematel kodust lahkuda, et ta saaks sõpradega vabalt aega veeta? Vainre sõnul võiks sellist vabadust noorele anda ehk mõneks tunniks, kuid enamiku aega peaks täiskasvanu ikka juures olema.
See, et lapsed eelistavad teatud east alates vanemate seltskonnale sõpru, on psühholoogi sõnul täiesti loomulik. Vanemad on endiselt olulised, kuid teisel viisil. Isegi kui noored vahel protestivad, on vanemate lähedalolek tähtis. Tasakaalu saavutamine vanemate ja sõprade mõju vahel on raske, kuid mitte võimatu.
Lapsed võõrsil
Teema Perekooli foorumist.
Küsimus: Kui vanad lapsed teil jaaniõhtul kodust ära lähevad? Meil tahab 16-aastane minna linna jaanitulele, 14-aastane sõbra poole ja samamoodi ka 10-aastane. Kas te keelaks?
Vastus 1: Mina keelaks, egoismist vist, sest tahan, et kõik oleks kodus. Kardan ka 16-aastase turvalisuse pärast. Nüüd lapsed pahased. Mingit erilist programmi meil tõesti pole. Istumegi aias ja läheme magama.
Vastus 2: Ei keelaks, eriti kui omal jaanipäevaks programm puudub. Minu 16-aastane läheb küll sõpradega linna jaanitulele ja mul ei ole selle vastu midagi. Nii 10- kui ka 14-aastase lubamine sõprade poole sõltub sellest, kui hästi ma nende vanemaid usaldan – igal juhul suhtleksin nendega otse ja lepiksin kokku (sh selle, kas lapsed jäävad öömajale või peab neile järele minema, mida kaasa panna).
Vastus 3: 16-aastase lubaks linna jaanitulele (mina ei küsinud 16-aastaselt enam luba). 14-aastase lubaks sõbra poole – ta on sõbra pool, mitte linnas laiali. 10-aastase lubaks ka sõbra poole (eeldan, et seal vanemad kodus). Või siis teine variant: tee jaanipäev lastele huvitavaks. Mis huvi on neil sind vahtida? Ma ei kujuta ette, mis trots mul oleks tekkinud, kui ema oleks mind 16-aastasena suvatsenud «puuri panna». Ilmselt oleksin põgenenud.
Vastus 4: Mina jälle tagantjärele mõtlen, et ema poleks tohtinud mind 16–17-aastaselt igale poole ööseks lasta – oleks paar väga ebameeldivat asja ära jäänud.