/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Noorena tulevikust ja perest unistades ei torka just igaühele pähe mõte, et kunagi peaks oma lapsi üksi kasvatama. Faktid räägivad aga enda eest - 2011. aasta rahvaloenduse andmetel kasvavad Eestis igas seitsmeteistkümnendas leibkonnas alaealised lapsed koos üksikvanemaga. See tähendab, et meie seas on väga palju neid vanemaid, kes peavad hakkama saama maailmas, mis on loodud kahe lapsevanemaga peredele.
Üksinda laste kasvatamine on raskem, kuid mitte võimatu. BellyBelly jagab kasulikke nõuandeid, kuidas ilma partnerita aidata oma lastel sirguda õnnelikeks inimesteks.
Ära juhindu süütundest
Pole oluline, mille tõttu üksikuks jäid, kas läbi lahutuse või kaasa surma, tähtis on üle saada tundest, et sul on lapsest kahju. Jah, tema elu on keeruline, aga see ei tähenda, et ta ei võiks olla oma eluga rahul. Meil kõigil on elus oma teekond, mis võib mõnikord olla täis takistusi ja proovilepanekuid. Need kogemused teevad meid tugevamaks ja mõistvamaks. Kunagi ei tea, millised oskused võivad hiljem kasulikuks osutuda. Mõned väga edukad inimesed on pidanud palju suuremate raskustega silmitsi seisma, kuid on vaatamata kogetule oma eluga rahul. Ole täpselt selline vanem, nagu oleksid siis, kui su kõrval oleks ka partner – ära ürita tema puudumist kompenseerida materiaalsete asjade või liiga suure vabaduse andmisega.
Võta abi vastu
Mõnele inimesele on teiste pakutud abi vastuvõtmine väga raske, sest see tekitab tunde, nagu elaks teiste seljas. Keegi ei pakuks oma abi, kui ta ei tahaks seda teha. Õpi abi vastu võtma nii enda kui laste pärast. See õpetab lastele, et teiste toetus on normaalne ja nad soovivad ka ise oma lähedasi aidata.
Tagavaraplaan hädaolukordadeks
Kahe vanemaga peres on alati võimalus partneri abi paluda, kui ühe vanemaga juhtub midagi ootamatut. Üksikvanemalgi võiks olla keegi sugulane või lähedane sõber, kellele saab hädaolukorras helistada, et ta lapsi vaataks. Lepi juba praegu mõne usaldusväärse inimesega selles kokku, et ta poleks ebameeldivalt üllatunud, kui peaksidki talle ükskord keset ööd või tööpäeva helistama.
Ära jäta ennast unarusse
Väga paljud üksikvanemad keskenduvad vaid oma lastele ja ei hoolitse oma vajaduste eest. Kahe inimese tööd tehes ongi vähe aega ja võimalusi lõõgastumiseks või hobidega tegelemiseks, mistõttu pead sellisteks asjadeks eraldi aega planeerima. Palju abi võib olla isegi sellest, kui palud oma naabril pool tundi titat hoida, et saaksid vannis käia või raamatut lugeda. Sellised pausid annavad väga palju jõudu juurde.
Suhtle teiste üksikvanematega
Ära unusta, et sa pole ainus lapsevanem, kes tunneb end üksiku ja jõuetuna. Teiste üksikvanematega suhtlemine võib väga kasuks tulla, sest vajadusel saate te jõud ühendada ja teineteist aidata. Näiteks võite üksteise lapsi hoida. Samas on tore ka niisama muresid jagada ja juttu puhuda.
Ära kohtle last kui täiskasvanut
Üksi elades võivad mõnikord lapsega suhtlemisel piirid hägusaks muutuda. Pea meeles, et lapsel on õigus olla laps, ära suhtu temasse kui täiskasvanusse. Paljud üksikvanemad kaasavad oma lapsi täiskasvanute vestlustesse ja tegevustesse pelgalt seetõttu, et laps on enamasti nende ainus kaaslane. Lapsel pole vaja kuulda jutte rahamuredest või kohtinguprobleemidest. Ära sunni teda varakult täiskasvanuks saama, see võib tekitada temas vastumeelsust sinu suhtes.
Ära räägi lapse kuuldes tema teisest vanemast halvasti
Hoidu igal juhul oma lapse juuresolekul endise kaaslase mahategemisest. Lapsel pole vaja kuulda teie lahkumineku üksikasju või ka seda, mida teine vanem pärast lahkuminekut teinud või öelnud on. Suuremalt jaolt on sellised asjad nagunii ülepaisutatud ja mitte kõige objektiivsemad. Iga halb kommentaar tekitab lapses vaid suuremat segadust, sest ta ei tea, keda usaldada. Kes räägib tõtt? Kas ema või isa on tõepoolest nii halb inimene? Kas see tähendab, et nad ei armasta mind? Mida peaksin mina nende vastu tundma?
Kui eks on otsustanud, et ta ei soovi teie ühise lapse kasvatamises osaleda ja laps tahab selle kohta teada, siis vasta talle nii, et see ei murraks väikese inimese südant. Ära ole kriitiline või hukkamõistev. Kui laps saab suuremaks, saab ta nagunii aru, mis tegelikult toimub ja on küpsem, et pettumusega hakkama saada. Kui sa ei oska muud vastata, siis ütlegi lapsele, et teine vanem soovis mõneks ajaks (sa ei tea kunagi kui kauaks, sest ta võib ka meelt muuta) ära minna, et midagi korda ajada. Selleks võiks olla midagi neutraalset, mitte «Su ema/isa otsustas, et ta ei taha enam meie elus osaleda ja ei taha enam olla sinu ema/isa». Laps ei oska sellise selgitusega midagi mõistlikku peale hakata, ta hakkab süüdistama iseennast. Sinu suhtumine lahkuminekusse võib suuresti mõjutada seda, kuidas laps tulevikus peret ja suhteid mõistma hakkab.