Naine24 lugeja kirjutab lugejamängu raames riietusest, mida tema kunagi ei kannaks. Kirjuta Sinagi! Loe lähemalt SIIT!
Lugeja kirjutab: miks ma iial teksapükse ei kannaks
9. oktoober 2014, 12:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kujutage ette midagi, mis on saanud juba traditsiooniliseks «kindlapeale minekuks», millekski, mida kandjad peavad mugavaks – teksad ja t-särk. Suurem osa kannab neid igapäevaselt ja paljud noored naisedki, kahjuks, tossudega. See on stiil, välimus, millel ma ei suuda näha seost iseendaga.
Põhjuseid, miks mitte kanda teksaseid, on mitmeid. Teadustöödest ja katsetest on välja tulnud, et paljude tootjate teksade sinised värvid on olnud vähi põhjustajad või soodustajad [1]. Meediast on käinud läbi arvukalt lugusid Bangladeshi kangavärvimisvabrikute töötajate lugematutest vähijuhtumitest [2].
Lisaks on naiste teksad tihtipeale nii kitsalt ümber jalgade, et tekib tunne, nagu oleksin vangis, saamata olla vaba. Tekib tunne, nagu peaksin kedagi kartma, sest ma ei tunne end iseendana nii, nagu ma peaksin end tundma – vabana kui inimesele loomuomane. Kui minu jalga peaks sattuma müügist veel maha korjamata kantserogeense värviga teksad, mis end tihedalt ümber reite sätivad, lubamata nahal loomulikult hingata, sest see on liigselt kokkusurutud, võib vaid ennustada, millal selle mõju mu tervisele otseselt avalduma hakkab.
Visuaalseltki pole nad kiita. Kükitad või kummardad ning – oh, kus õudust! – päike paistab! Tuleb taas pükse kergitada. Kuidas saaks see välimus olla rafineeritud, kui iga liigutus peab panema mu end uuesti enda riideid kohendama? Olen naine, tahan tunda end iseendana ja vabalt, olles riides viimistletult.
Minu vaieldamatud lemmikud on kleit ja sukkpüksid. Need lubavad mul piisavalt vabalt lennelda ja voolata ses maailmas, jätmata ruumi põdemaks, mida keegi must arvab. Olen vaba, olen mina ise ja näen sealjuures ka hea välja.