Evelin Samueli valgesse savisse voolitud mõtted

Kui meie riigikord püsib endine, siis praegu on võimalused ennast turundada ja oma asju müüa üsna suured.

FOTO: Liis Treimann

«Terve mõistuse säilimise eeldus on, et vaatad oma südamesse ja peegeldad end lähedaste peal,» selgitab armastatud laulja ning Ideesahvri ja ajakirja Käsitöö peatoimetaja, kes tutvustab oma keraamikasse voolitud maailmavaadet veebilehel EvelinSamuel.com. «Ma tegelen miljoni asjaga, aga see on pigem uudishimust tingitud,» räägib ta.

«Mulle meeldivad endalegi inimesed, kes on uudishimulikud ja lähevad kirega oma tegevusse sisse,» tutvustab oma maailmavaadet Evelin Samuel (39), kes kõikidele teistele uutele ja unustatud rollidele on lisaks oma käed saviseks teinud. «Tahan rohkem teha. Ja rohkem teada saada ka,» arutleb ta, et mitme asjaga paralleelselt tegelemine on ühtmoodi keeruline, aga hariv ja argielu täiustav.

Ootamatult uue kireni

«Uute asjadega tegelemine nõuab sihikindlust ja jäärapäisust,» räägib Samuel. «Nendega alustamine eeldab teatavat julgust ja enesele selgekstegemist, et tuled toime.» Naise sõnul on see kohati veidi keerulisemgi, kui oled tuntud nägu ja tegu, mistõttu paljud eeldavad sinult hoopis kitsamalt piiritletud rolle. «Inimestel on mugav ja turvaline paigutada sind mingisse konkreetsesse kasti,» vihjab ta, et paljude jaoks on ta ikka veel vaid eurolaulik või siis ajakirjatoimetaja ning tema keraamikahuvi võib seega segadust külvata. «Omal ajal tundus minule hämmastuseks ka see mõnele raiskamisena, et ma õppima läksin, kuid ei plaaninud sel erialal tööle asuda,» muigab ta meenutades.

Suhtekorraldaja haridusega Samuel jääb mõtlikuks ja selgitab, et teadmised suhtekorraldusest ja turundusest tulevad kasuks mistahes valdkonnas, liiati et Samueli suurem plaan on end ja perekonda tulevikus keraamikaga ära elatada ja selle loomisele ning arendamisele enam pühenduda.

Foto: Liis Treimann

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

On põnev kuulata, kuidas oma kire ja talendi võib elus avastada täiesti ootamatult – ka Samuel jõudis keraamikani kogemata. «Üks sõbrannade punt pidi minema keraamikakotta paariõhtusele savikursusele,» räägib ta. «Kellegi neist tuli miski takistus ette, aga kohad oli vaja täita ja nii mind kaasa kutsuti. Mina hakkasin seal käima, teistele jäigi see vaid ühekordseks kogemuseks.»

Nüüdseks on Samuelil seljataga Eesti Kunstiakadeemia avatud akadeemia keraamikakursus, sest niisama kirest jääb kaunite lauanõude loomisel väheks. «See on spetsiifiline käsitööoskus, mis nõuab teadmisi. Iga keraamik õpetab sind erinevat moodi,» selgitab end ise veel algajaks keraamikuks pidav naine. Tema sõnul on töövõtteid nii palju ja iga õpetaja käekiri sedavõrd erinev, et endale sobivate tehnikate leidmine võtab aega. «Aasta jooksul ei leidnud ma seda päris õiget ust üles – alles suvel pärast kursuse lõppu leidsin enda jaoks mõned nipid, mis töötavad. Sain käe lahti.»

Ennast peab Samuel praktikuks, kelle jaoks on pigem oluline protsess kui tulemus. «Minule ei ole tähtis, et see, mida ma teen, oleks suure kunstilise väärtusega. See ei oma erilist tähtsust. Aga tahan, et tehtu oleks lihtsalt ilus, minu nägu ning praktiline. Kunstnikku selle sõna kuninglikus tähenduses ei saa minust kunagi. See, mida mina teen, on eelkõige käsitöö.»

Pisikesest hobist keraamikastuudioni

Ometi on tal kümneid tellimusi vaja enne jõule lõpetada – kliente jagub juba praegu rohkem, kui aega savi köögilaual voolida ja rullida. «Olen saanud väga positiivset tagasisidet, eelkõige ilmselt seetõttu, et tellijatel pole aimu, et nad suudaks mõningase harjutamise tulemusena ka ise seda kõike teha,» muigab Samuel. «Aga üldiselt vist ei ole savi päris selline käsitöö, millega inimesed igapäevaselt ise tegeleksid,» jätkab ta. «Savi on suhteliselt õrn ja nõuab ka spetsiifilisi vahendeid – näiteks ahju – ning teatavat kogemust. See tundubki keeruline.»

Peamiselt laia sõpraderingi hulgast tulnud klientide kõrval ei usu Samuel, et kunstnikud tema taieseid ostaksid. «See on käsitöö, mitte kunst.»

Kui praegu käib Samuel veel vanas ARSis suurt põletusahju kasutamas, siis loodab ta ühel tulevikuhetkel jõuda sinnani, et kõige vajalikuga sisustatud keraamikatöötuba või -stuudio oleks päris tema enda oma. «Keraamikaga kogen midagi sarnast, nagu oli laulmises minu jaoks – kui see ühel hetkel verre jõuab, siis on seda raske sealt välja saada.»

Hingega tegevusteks võetakse aega

Hetkel on keraamika Samueli jaoks pigem teraapia kui tulevikukorporatsiooni teadlik ehitamine. «Tegelikult kasutan ikkagi kogu vaba aja, oma isikliku aja ja uneaja keraamika tegemiseks,» mõtiskleb ta edasi, sest vaba aega on sügisel jäänud ootamatult väheks. «Sain ajakirja Käsitöö enda toimetada ja laps läks esimesse klassi,» loetleb ta teisi olulisi nüansse, mis vaba aja olemasolu mõjutavad.

«Järgmised paar kuud on niisugune periood, kus süda tilgub verd ja keraamikaga jõuan tegeleda väga vähe, aga mingil hetkel tahan selle pöörata vastupidiseks. Ma ikkagi usun, et lendu saab minna nende asjadega, millesse on oma hing kõige rohkem sisse pandud,» selgitab Samuel.

Aga oli ju omal ajal ka laulmisel hing sees? «Ega laulmine ka verest välja ei lähe,» kinnitab ta. «Esinemine pole see, mis mind meelitaks, aga laulmine meeldib mulle väga.» Laulmise jättis ta tagaplaanile pärast laste sündi. «Pigem oli looduslik instinkt hoida oma lapsi varjus, oma kaitsva tiiva all – et pean olema nendega peidus. Mingil hetkel tekkis tõrge esinemiste ja intervjuude suhtes. Aga nüüd olen juba käinud esinemas (Padise kloostris augustiöödel) ja näed, annan ka intervjuud,» naerab ta.

Ettevõtlikkus tuleb kasuks kõigile

«Kõik see, mis ma teen, peab olema minu enda nägu,» kinnitab Samuel enesekindlalt. Haltuurat pole temalt mõtet oodata. «Minu jaoks on keraamika juures sageli vastuvõetamatu, et tarbekeraamika tehakse tihti robustne, kirju – see näeb välja nagu kole nõukogudeaegne liivakarva asi, voolavate ja segunevate värvidega. Mulle meeldivad puhtad, konkreetsed vormid, puhas valge värv. Kõik esemed, mis ma olen teinud, on seni olnud valged.»

Siht on seega silme ees, aga hetkel veel väga häguselt ja uduselt, ütleb Samuel. «Kui meie riigikord püsib endine, siis praegu on võimalused ennast turundada ja oma asju müüa üsna suured,» selgitab naine, et internetikaupluste ja internetiturundusega on paljugi võimalik. «Ma pole endale reklaami veel teha jõudnudki, aga minult soovitakse tellida juba rohkem, kui ma hetkel teha suudan.»

Foto: Liis Treimann

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Kõik, mida Evelin Samuel teeb, peab talle endale ka meeldima, kinnitab ta – raha on  boonuseks. «Tegelikult on kõik mu tööd läbi elu olnud tingimusel, et mulle meeldib neid asju teha. Ma käivitun uudishimu kaudu. Ilmselt see siia pidama küll ei jää. Mis puudutab keraamikat, siis sellega olen ikkagi alguses. Tahaksin minna veel täiendavalt õppima, kui ajagraafik võimaldab.»

Kui kunstiakadeemia avatud akadeemia selle aasta kursus lõpetas, kutsuti Samuel kõnet pidama. «Läksin hingevärinaga, mis mul neile öelda on ja kas üldse. Ütlesin sedasama, mida endalegi: tuleb leida endas üles jonn, ja mitte näha seda, et ümbritsevad ehk ei saa aru, miks te seda teete. Ei pea ju algatuseks teenima mistahes suurt tulu või tegema hiigelsuurt ettevõtet meeletult kalli tehnika ja tuhande töötajaga. Vahel aitab ka lihtsalt sellest, kui tuled õhtul koju ja nokitsed millegi kallal.

Meil on madalad palgad ja väikesed pensionid – ettevõtlikkus tekitab parema enesetunde, enesekindluse, ja teistpidi – ehk on sellest väikegi materiaalne tugi. Hädaldada on ju kõige lihtsam,» arutleb Samuel.

Tema sõnul peab elus alati olema ka teine võimalus ja kolmaski võimalus toime tulemiseks. «Uute asjade juurde õppimine tagab turvalisuse, kui enam näiteks päevatööd pole. On ju hea, kui saad tegeleda keerulisel hetkel just sellega, mis tegelikult huvi pakub.»

Tagasi üles