Stiilne käekott – asi, milleta ei saa

Britt Rosen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Virge Viertek

Moepildis leidub tillukesi käekotte, mis on nagu skulptuursed iluasjakesed ilma erilise praktilise väärtuseta, aga ka suuri kandekotte, kuhu mahub kogu naise elu või vähemalt päev.

Nende kahe suunaseadja vahele jääb terve galerii kotte, mille hulgast võib igaüks sõltuvalt elustiilist ja maitsest enesele sobiva leida.

«Kotimoes juurdub aasta-aastalt üha rohkem kvaliteet ja klassika. Otsitakse n-ö uusi vanu, olgu selleks mõni vanaemadelt õpitud kaunistustehnika või end ajas tõestanud kuju,» ütleb kotidisainer Kadri Kruus ja lisab, et kuigi suurte moebrändide kollektsioonidesse lipsab väikesi isikupäraseid nüansse, on põhirõhk koti mugavusel ja pikaealisusel.

Käekottide kujus on palju möödunud kümnendite ja kuulsate eelkäijate kaja, uudsemalt mõjuvad lopsakamad ümbrik- ja mahukamad bag-in-bag kotid, mis tähendab, et suuremasse kotti on peidetud väiksem väärtuslikuma kraami jaoks.

Hinnas on daamilikud range ja jäiga vormi ning kahe sangaga käekotid, sealsamas on oma koht mugaval seljakotil, sportlikul paunal ja poolkuu-kujulisel õlakotil. Üksnes boheemlik hipiteema hoidub praegu tagaplaanile.

Värvipaletis on sügavmusta, beeži-pruuni ja punase varjundeid, kirkaid või pastelseid kommitoone. Skandinaavialik minimalism kõnnib kõrvuti pungilike neetide, pikkade narmaste, pisikeste tabalukkude, krokodillinaha imitatsiooni ja litrisädelusega.

Aeg, koht ja kombereeglid ei pruugi enam olla käekoti valikul põhilised, kui just pole tegu pidulikku õhturidiküli nõudva  vastuvõtuga – määravaks saab praktilisus ja isiklik eelistus. Väike ümbrik-, randme- ja õlakott või metallihelk sobivad tänavale samavõrd hästi kui teatrisaali ning stiilset-elegantset mahukamat kotti ei pea pärastlõunakokteilil sugugi häbenema.

Chanel
Chanel Foto: PLV/SIPA/PLV/SIPA

Kolm märgilist eeskuju, mis ei kao

Chanel 2.55

See tepingute ja ketiga õlakott tuli moodi 1950ndate teisel poolel, kui Coco Chanel pärast sõjaaegset pagendust moeilma tagasi tüüris. Ennekõike hindasid naised selle praktilisust, sest erinevalt varasematest käekottidest jättis see käed vabaks. Koti detailid pärinesid moelooja enese minevikust: õlakett oli nagu nunnade võtmevöö kloostrikoolis, vooder burgundiapunane nagu koolivorm, teping kui aknamuster kooli kõrval kirikus. Nimetus 2.55 tähistab koti loomisaega, veebruari 1955.

Birkin

Kui Hermési Birkin vahepeal unustusse vajuski, siis telesari «Seks ja linn» tõi selle jälle fashionista’de tähelepanu keskpunkti. Ehkki hind algab odavamatel mudelitel 5000 eurost, peab Birkini omanikuks saamiseks ootama umbes viis aastat.

Hilary Duff Birkini kotiga
Hilary Duff Birkini kotiga Foto: AFP / Scanpix

Birkin sai nime Briti näitleja ja laulja Jane Birkini järgi, kes sattus istuma lennul Pariisist Londonisse Hermési toonase juhi Jean-Louis Dumas’ kõrvale. Kui naise käekoti sisu põrandale kukkus, kurtis ta mehele, et nii raske on leida piisavalt suurt argist käekotti. 1984. aastal disainiti talle Pariisis just nii mahukas kott, mis teda rahuldas, ja ristiti Birkiniks.

Kelly

Hermési Kelly, mille Hollywoodi filmitäht ja Monaco printsess Grace Kelly kuulsaks kandis, nägi ilmavalgust 1935. aastal ja oli algselt mõeldud moodsatele ja rikastele autoomanikele. Selle tõeline tähelend algas aga 1956. aastal, mil Life Magazine’i esikaanel ilmus Monaco printsessi foto, kus ta hoidis kõhu ees sedasama Hermési kotti, üritades varjata paparatsode eest lapseootust. Kohe pärast foto ilmumist ristiti kott Kellyks, selle ihalejaist tekkis hetkega järjekord ja üks firma müügihitte on see siiani.

Moeloolased kiidavad Kellyt kui ainulaadset sümbioosi tagasihoidlikust lihtsusest ja silmatorkavast luksusest.

Hermesi Kelly
Hermesi Kelly Foto: STAN HONDA/AFP
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles