Lugeja kirjutab: kas lapsel on vaja oma tuba?

Linda Pärn
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Naine24 lugeja kirjutab, et tal pole kunagi päris oma tuba olnud, kuid tema lapsel see on. Kuid tekib küsimus, kas üksi toas konutamine mõjub lapsele hästi?

Olen elanud ühes toas oma vanematega, oma õega, seejärel ühiselamus koos toanaabriga ja varsti juba koos oma elukaaslasega.

Oh, kuidas ma teismelisena oma toast unistasin! Kas või oma nurgakesest. Reaalsus oli see, et elasin ühes toas oma noorema õega. Meil oli väga suur vanusevahe, erinev arusaam toa korrashoiust ja seetõttu arvukalt nääklusi. Lisaks pidin ma õhtul varakult magama minema, sest muidu keeldus ka väike õde magama minemast. Kui ebaõiglane see tundus!

Olen vist üldse üsna omaette hoidev ja armastan rahu ja vaikust. Mulle meeldib seltskond, aga pigem siis, kui see on taustaks ja mina saan omaette toimetada: lugeda, kirjutada, käsitööd teha või lihtsalt mõtteid mõlgutada.

Minu laps sai oma toa, kui ta oli umbes kolmene. Kindlasti olin mina alguses rohkem elevil kui tema. Mida suuremaks ta kasvas, seda rohkem aega ta oma toas hakkas veetma. Uksele ilmusid naljakad sildid, mis keelasid võõrastel siseneda - näiteks «teismelise privaatsusvajaduse tõttu».

Iga kord kui laps oma toa ukse kinni tõmbab, mõtlen ma, kui hea meel mul on, et tal on oma tuba ja ta saab seal rahulikult omaette toimetada. Ta on ainus laps peres.

Muidugi ei ütle ma, et tahaksin nüüdki oma tuba. Et elaksin üksinda ega taha olla pereinimene. Ma armastan oma peret ja olen väga õnnelik.

Küll aga pean ütlema, et võib-olla on ühe lisatoa puudumine natuke süüdi selles, et meil rohkem lapsi pole. Mulle tundub, et mu laps on küll oluliselt seltskondlikum kui mina, kuid ta hindab samuti väga omaette olemise võlusid. Ta ei armasta väga lärmi ja talle meeldivad tegevused, mida saab üksi teha...

Ta on väikesest saadik tahtnud endale venda või õde. Talle meeldib jagada, ta arvestab teiste inimestega, märkab neid. Ta tunneb ennast vahel üksikuna.

Ma saan aru, et vanasti elati pead-jalad koos ja häda polnud justkui midagi. Samas tean ma küll peresid, kus kitsaste elutingimuste tõttu on kõigil närvid läbi. Kus ainuke koht, et natuke rahu saada, on WC... 

Jah, häid lambaid mahub palju ühte lauta. Aga kui kõik lambad ei ole nii väga head?

Maailm muutub üha kitsamaks. Inimkond suureneb, linnad kasvavad mühinal. Vanasti elati rohkem maal ja kui vähegi võimalik, siis veedeti päevad läbi aega õues. Esiteks juba selle tõttu, et kõik toimetused tuli teha õues. Ma arvan, et see muutis suurte perede koos eksisteerimise veidi lihtsamaks. Õues ju ruumi küll.

Tänapäeval elab enamik meist linnas, väga paljud elavad korteris. Ja selles piiratud ruumis tuleb veeta suur osa ajast! Inimesed ümbritsevad meid tööl, linnas, ühistranspordis, poes.... Kus on üldse võimalik üksi olla? Omaette olemisest on saanud luksus.

Ja ometigi tundub, et paljud inimesed muutuvad järjest üksildasemaks. Omaette olemine ja üksildus on muidugi kaks täiesti erinevat asja.

Kas võimaldades oma lapsele tema enda tuba, annan ma talle siiski midagi väärtuslikku? Või jätan ma ta millestki väga olulisest hoopis ilma?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles