Koolikiusaja saab innustust vanemate käitumisest
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
22. september 2014, 11:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lastekaitse liidu juht Loone Ots räägib ajalehes Pealinn koolikiusust ja nendib, et laps, kes kodus on kogenud armastust ja headust, ei tuleks selle pealegi, et kedagi kiusata. Kiuslikkus saab alguse ikka kodust.
Kui kool kiusamist ei tauni, õpetab see kõigile lastele julmi ja sadislikke käitumisviise, mis viiakse edasi ka tööellu ja kogu ühiskonda. Seejuures on vanem oma lapsele eeskuju. «Mõelge, kas teete kunagi teiste kulul oma lapse ees pahatahtlikku nalja?» toob Ots näiteks. «Olete kunagi restoranis teenindajaga ebaviisakalt rääkinud või sõimanud mõnda kassapidajat? Isegi kui arvate, et laps selliseid asju ei märka, õpib ta alateadlikult vanema eeskujul käituma.»
Koolikiusamise ohvriks võib langeda igaüks, sest probleem pole kiusatavas, vaid kiusajas. Oluline on, et pealtnägijaid sekkuks ja läheks appi, kui kedagi kiusataks. «Kui lapsed ise kiusu vastu astuks ja ütleks kiusajale, mis õige või vale, siis saaks kiusamisele hõlpsalt piiri panna,» kinnitab Ots.
Paraku on lastekaitsja sõnul tänapäeval liiga palju ignorantsust ja kiusule aidatakse kaasa sellega, et vaadatakse seda lihtsalt pealt, tegemata ühtki sammu.
«Seepärast on hea, kui koolikiusamise probleemiga tegeletakse laiemalt. Ainult pikaajalistel programmidel on mõju,» nendib Ots. Mitmed Eestimaa koolid on seadnud eesmärgiks saada oma kool kiusuvabaks, osaledes koolikiusamise vastastes programmides. Lastekaitse liidul on programm kiusamisvaba kool ehk Kiwa, mis on Soomes häid tulemusi andnud.
Ka tõrjumine on kiusamine
Pikaajalise ja varjatud kiusamise, näiteks tõrjumise korral vajab sekkumine korralikku läbimõtlemist. Tõrjumise märkamine vajab vahel kõrvalseisjalt päris terast pilku.
Näiteks võib märgata, et õpilane seisab vahetundide ajal üksi nukralt seina ääres, tunnis jääb rühmatöö kaaslaste valimisel sageli viimaseks või jäetakse ta üldse valimata. Vahel näeme ainult vaikivat möödakäimist või külmi pilke.
«Sellisel juhul tasub mõelda, kuidas kogu klassiga tõrjumise ja sallivuse teemat arutada, sest sel moel kiusamisse on haaratud kogu klass,» ütleb Loone Ots. Abi võib olla koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogiga nõu pidamisest, kuidas täpsemalt toimida.
«Esmaabiks on hea, kui klassis leidub kas või üks tubli ja heade suhtlemisoskustega õpilane, kes võiks võtta ohvri kaitsja rolli,» lausub Ots. Kaitsja vajab aga kindlasti toetust ja julgustust, sest kaaslaste vastu astumine on väga suurt enesekindlust nõudev samm.