Grete Lõbu: eetris on ajal hoopis teine mõõde

Grete Lõbu

FOTO: Sander Ilvest

Eesti parim televisiooni naissaatejuht Grete Lõbu läheb oma teisele «Ringvaate» hooajale vastu lootustega, et saab rääkida saatekülalistega ausalt ja avameelselt. Kas või sel määral, nagu ta ise end Arteri lugejate ees avab.

Kui tavaelus tundub tihti, et aastaaegade vaheldumist ei märka, siis tele-eetris võivad sekundidki igavikuna tunduda. Uuele hooajale vastu minnes soovib psühholoogiharidusega Grete Lõbu, et «Ringvaade» mõjuks ikka värskelt ja selles  puuduksid märgid, et «on juba tehtud, oldud ja räägitud küll». Et jaguks inimesi, kellega on põnev kohtuda, sest nendega suhelda armastab ta väga. «Tahaks nendega rääkida ja ausalt rääkida. Et kõledaid fassaade ehitataks vähem,» sõnab ta siiralt.

Meenuta palun, milline oli sinu esimene 1. september.

Läksin kooli viieaastasena ja nullklassi. Siis eelkooli polnud, talvel sain kuueseks. Olin oma klassi pesamuna ja jäingi selleks kuni ülikooli lõpuni.

Päris esimest koolipäeva mäletan õige häguselt – polegi enam kindel, kui palju mäletan reaalselt ja kui palju on teiste jutustuste põhjal kuuldud või piltidelt nähtud. Mäletan, et mul oli punane valgete täppidega kleit, sest nullklassi koolivormiga ei mindud, mäletan aulas seismist ning kuidas klassis istusin esimesse pinki ja ema seisis akna all.

Kooliminek on sõltumata koolilapse vanusest meie peres alati olnud pidulik sündmus. Õhtul tulid külalised ja siis istuti ja arutati ja räägiti ja alati oli raske laiali minna. Unigi ei tahtnud hästi tulla.

Kuidas tuleb (vestlesime Gretega läinud reedel – toim) tänavune 1. september?

Praegu veel kõik minutipealt paigas pole, aga vanem laps läheb 4. klassi, ta on küll veel väike, aga niipalju suur, et kõik on juba «ise». Eks ma teda kooli ikka saadan – ees on aktus ja klassijuhatajatund.

Samas, minul on tööpäev ja väiksem laps on päeval lasteaias. Kuid õhtul – pärast «Ringvaate» saadet – saame kõik jälle kokku. Ega siis koogisöömine ära jää, lihtsalt ülejäänud perering alustab natuke varem. See pidulikum olemine on märgiks, et oleme taas värskelt ning õhinaga valmis astuma võitlusesse, sest ega kooliaasta läbimine pole alati kerge. Ikka tuleb ju hetki, mil ei jaksa, ei taha ja on paha, siis on hea teada, et peres üksteise tegemistele kaasa elatakse, toetatakse ning aidatakse. Ja siis läheb jälle kergemaks-paremaks.

Kas sulle ei tundu, et juba teist aastat järjest rikud oma elu ära? Isegi näitlejad pole päris igal õhtul tööga hõivatud.

(Imestunult.) Ei, miks? See vastab tõele, et kõik argiõhtud olen tööl, aga oma elu ma küll ära ei riku. Vastupidi! Mulle tundub, et elan oma elu väga huvitavalt! Pere ja lastega tegelemine ja logistika korraldamine tekitab loomulikult vahel peavalu, aga see on kõikidel lapsevanematel niimoodi – sõltumata ametist  pead ikka saama lapsed koolitatud-lõbustatud-kasvatatud-sõidutatud.   

Aga jah, kui mul on vaba päev või vaba õhtu, siis ma väga valin neid nn vabaajaüritusi, teatreid ja käimisi, kuhu ilma lasteta lähen. Enamasti jätan minemata. Muidu hakkab südametunnistus kõvasti kriipima.

Vaatame, kuidas sel aastal läheb. Lapsed ju kasvavad ja iseseisvuseihalus – suuremal eriti – kasvab samuti minutitega. Mis ühelt poolt annab mulle seda iseendaga olemise aega jälle natuke tagasi, teisalt aga tahaks kuuluda oma laste ellu ka siis, kui iga minut enam kõrvalist abi vaja pole.

Kui oma tütreid vaatad, siis kumb on isa (Eesti Televisiooni uudisteankur Margus Saar – toim), kumb ema suust kukkunud?

Meil on vist õnnestunud geenid segamini miksida. (Naerab helisevalt.) Viskab nii üht kui teist sisse. Välimuselt vist samamoodi.

Miks sa läksid ülikooli õppima psühholoogiat?

Ütleme, et see oli tegelikult puhas juhus. Keskkooli lõpetamise ajal ei teadnud ma enam üldse, kes ja kus olen ja mida tahan. Olin ju 17-aastane, kui tuli hakata sisseastumiseksameid tegema. Tartu peletas mind kuidagi eemale, Eestist välja minna ei tundunud üldse mingi variant, sest olin nii noor. Mõni mu klassiõde läks näiteks aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks, et ilma ja inimesi näha, aga mina olin ju lausa alaealine. Pealegi oli Eesti värskelt taasiseseisvunud, kõik oli muutumises ning vaatasin lihtsalt, mida teised teevad. Üks sõbranna teatas, et tema läheb psühholoogiat õppima, ja mina ütlesin, okei, tulen ka. Seega oli minu valik psühholoogia kasuks juhuslik, ent olen selle valiku üle õnnelik. Inimesed, kellega kohtusin, mõttemustrid, mida lähemalt tundma sain – see mulle sobis.

Kas sulle ei tundu, et psühholoogid ei saa tihti iseenda elugagi hakkama?

On küll nii, jah. (Naerab südamest.) Tundub küll! Öeldaksegi ju, et psühholoogiat lähevad õppima kas need, kes on ise omadega sõlmes, või siis sinisilmsed maailmaparandajad. Minus ilmselt oli ka nii üht kui teist.

Psühholoogina on sul sellevõrra lihtsam saatejuhina igapäevatööd teha, sest hammustad vestluskaaslase kohe läbi?

Sellele ma vastata ei oska, sest teistpidi pole ju kunagi olnud. Arvan, et kõik, mida elus koged, küpsetab ja kasvatab sind. Sõltumata õpitud erialast. Asja traagika on selles, et seoses elukogemuse lisandumisega kahaneb nooruse uljus!

Tegelikult sattusid sa televisiooni toimetajaks juba õpingute ajal. Lihtsalt selleks, et tudengina lisaraha teenida?

Ülikooli kõrvalt tahtsid tööle minna kõik kaaslasedki, aga väga raske on leida tööd, kui sul hommikul kella 8st õhtul kella 8ni on loengud. Aga kolmanda kursuse paiku õppisin kooli kuidagi paremini oma ellu sättima ning televisioon oli mulle alati huvi pakkunud.

Isegi diktoriks tahtsid saada?

Jah, aga see oli pigem selline lapsepõlve uitmõtlemine.

Ajal, kui käisin ülikoolis, tundis mu ema üht televisiooni arhiivitöötajat, kirjutasingi siis CV, et see lihtsalt oleks olemas, kui vaja kellelegi näidata. See sattus haridussaadete peatoimetaja Tiina Kangro ja võib-olla veel kellegi kätte, aga Kangro kutsus mu välja ja pakkus, et võiksin teha taustauuringuid ühele tervisesaatele ja «Osoonile». Paarile saatele tegingi ja üks asi viis teiseni, loogiliselt ja sujuvalt. Sain jala ukse vahele, aga kuna mulle siin ka kohe meeldis, siis trügisin sisse ja ei tahtnud enam kuidagi ära minna.

Mis sind enim köidab?

Ma ei kujuta ette, kus ma veel saaksin suhelda nii paljude erineva taustaga inimestega nii paljudest valdkondadest. Näha erinevaid kodusid, tajuda inimeste mõttemaailmu – mind lihtsalt huvitab inimene kui selline. (Muheldes.) Võib-olla pidanuksin hoopis antropoloogiat õppima... Mulle meeldib inimesi vaadelda ja minu meelest on lahe, et inimesed on nii eriilmelised. Isegi kui mulle kellegi isikuomadused, käitumine ja valikud ei meeldi, on ikkagi põnev vaadelda, miks ta nii mõtleb, milline on tema taust ja mis teda mõjutab. Televisiooni tehes on võimalik kogu sellest virvarrist osa saada.

Ma arvan, et see on privileeg.

Millise saate kaadritagune toimetamine on sulle enim rahuldust pakkunud?

Vaata, eredalt jäävad meelde just esimesed saated. Minu esimene saatesari toimetajana oli «Tunnel», millest kasvas välja «Jõulutunnel».

Seda tehes tutvusid ka oma laste isaga?

Jah, sest inimestel on kombeks leida oma ellu kaaslasi. Nii mõtte- kui ka eluteekaaslasi. Neid üksikuid hunte, kes päris üksi algusest lõpuni oma tee käivad, pole ülemäära palju.

Aga «Tunneli» tegemist mäletan lausa saate kaupa. Isegi küsimuste kaupa. Mäletan isegi lõhnu võttepaikades, näoilmeid, koogi lõhna, kui meid vastu võeti… Või seda sügist, kui lehed olid hakanud langema või kui vihmasabin oli lõppenud ja läksime intervjuule… Õnneks pole ma pidanud tegema saateid, mida ma pole teha tahtnud. Niipalju vabadust on mul olnud, et kui mulle on tundunud, et ma ei taha teha, siis ma pole teinud.

Millest see soovimatus võib tekkida?

Vahel sellest, kui on liialt suur koormus olnud ja olen tundnud, et ei taha enam midagi teha. Aga siis olen mõelnud, mis seda pinget või stressi on põhjustanud, ning selle kõrvaldanud. Seda ei ole kuigi palju ette tulnud.

Kas spordisaateid tegema pole kutsutud?

Ei ole kutsutud, jah. (Vaatab muiates otsa.) Tea, kas olen nii ebasportlik või? Ma ei ole üldse kindel, kas oleksin ära öelnud, sest tegelikult olen kõigele üsna avatud.

Kõige vähem, mida arvasin, et elus üldse teha tuleb – ja nii oli veel mullu kevadel –, on meelelahutussaated. Tundus lihtsalt, et ma pole seda tüüpi ja minu žanr on pigem dokumentaal- ja persoonisaated. Aga et meelelahutaja… Ma polnud ise selle peale kunagi tulnud, et ennast sellises kontekstis näha. Õnneks elu üllatab. Käin ja lahutan igal õhtul meelt! Ja tunnen end sealjuures väga hästi.

Mis on selle töö kõige suurem puudus?

Puudus… Mõnikord võib olla jõuetus, kui näed ebaõiglust, keerulisi olukordi, halvasti käituvaid inimesi ning ei saa antud hetkel midagi muuta. Asju, mis puudutavad, on tegelikult ju palju, kuid kõigega ei jõua või siis ka ei oska lõpuni tegeleda. Ülemäärane pealiskaudsus pole mulle kunagi meeldinud.

Seda ma arvasingi, et jõuame pealiskaudsuseni.

Just, ja kuskil maal pead mõtlema, et sa ei saa teiste elusid lõpuni läbi elada ning iga maailma mure kätte ära surra. Keerulisi lugusid, olukordi ja inimsaatuseid tuleb meie töös kogu aeg ette. Kuid samasuguseid lugusid juhtub ju ka n-ö töövälisel ajal oma sõprade-tuttavate seas. Aeg on üks väga väärt kraam, mida lõputult ei jagu, paratamatul tuleb teha valikuid. Ja see omakorda jääb aeg-ajalt hinge pitsitama.

«Ringvaateski» on ju üks sageli kõlavaid lauseid: vahetame nüüd teemat. Kahju, eks, et ajakirjanikuna ei ole tihti võimalik asjade tuumani süveneda?

Ma ei saa öelda, et ma ei süvene. Ma ikka pigem süvenen. Ma ei lähe eetrisse nii, et tausta ei tea. Mõnikord on üleminekud ühelt teemalt teisele keerulised. Näiteks kui on väga isiklik ja hingeminev lugu ning kohe seejärel hakkame rõõmsalt valima aasta parimat moosi. Aga need ongi elu kontrastid, elus ju nii ongi!

Võtame või meie kultuuriruumi kurvemaid sündmusi – kui inimene siit ilmast lahkub ja on peielaud, siis ma olen küll ja küll kuulnud, kuidas lõpuks hüütakse, et võtame kadunukese terviseks. Naer vabastab pingeid. Me vajame mõlemat – kurbust ja rõõmu –, et olla terved inimesed.

Vaata, kui kenasti sa psühholoogina seda lahti mõtestad!

(Naerab südamest.) Kas just psühholoogina, aga inimesena.

Lähed sa saadet tehes rolli?

Muidugi lähen. Siis olen ma ju saatejuht, mitte ema, koduperenaine või turist võõras linnas. Jah, muidugi ma olen saatejuht, kuid see ei ole kuidagi vastuolus minu pärisolemusega. Saatejuhina kaamerate ees olles loomulikult kontrollin end rohkem kui üksi kodus diivanil lösutades.

Näoilme ja hääletämber muutuvad?

Ikka võivad muutuda, aga eks see ole ka füsioloogilise pingeseisundi väljendus. Ärevus pole enam selline nagu esimesel eetripäeval.

Sellest võib ju tekkida sõltuvus?

Jaa, aga… Eelmisel hooajal mõtlesin küll, et päeva parim osa on siis, kui kell saab seitse ja läheb eeter. See hetk, et oled siin ja praegu ja oled nii kohal. Kui raske on igapäevaelus kogu aeg kohal olla, aga seal sa pead. Tajuma seda, mida räägib esineja, jälgima stuudiot, operaatoreid, režissööri, kõrvasidet, valgust, iseennast, teemat. Sa pead olema nii võimalikult kohal, kui üldse olla saab. See on kirjeldamatult hea tunne.

Ja kui saade läbi, variseb kõik kokku?

Ei varise, see kestab veel tükk aega. Kui saade läbi, avanevad läbielatud hetked failina üha uuesti ja uuesti.

Eetris on ajal hoopis teine mõõde. Kui vahel on tundunud, et tekkis totaalselt pikk paus, kus ei juhtunud mitte midagi, siis vaatad hiljem loo üle ja ei saa arugi, kus see olla võis. Saate ajal tundub see aga igavikuna. Või kui hakkan mõnd lauset esitama – mulle ei meeldi ülemäära pikad küsimused, aga tahad ju oma mõtte ikka välja öelda –, siis mõnikord tundub, et läksin liiale, et see küsimus oli terve kilomeeter pikk, ning pärast põen oma saamatuse pärast. Kui lõpuks julgen saate üle vaadata, siis selgub, et oli mitu korda lühem, kui minu peas see asi kestis.

Näeme sind ekraanil rõõmsa ja tegusana, aga millised on hetked, mil oled omaette, üksinda?

Olen üsna palju üksinda. (Mõtleb.) Oh, ma ei oskagi öelda. Arvan, et ma pole läbinisti päikesetüdruk. Eks ma omaette mõtlen igasuguseid mõtteid. Elan asju üle ja läbi. Taban ikka ja jälle end mõtlemast, mis on minu koht ja roll siin elus. Otsin seda õiget teed iseenda jaoks, ma ei tea ju, milline on mu elu aasta, viie või 25 aasta pärast.

Keegi ju ei tea.

Mõni ju arvab, et ta teab. Mina aga tean, et ma ei tea. Vaat see on see vahe, sest võin ülehomme kõik täiesti ümber mõelda. Mõningane peasisene heitlikkus on see, mis mind omaette olemisel ilmestab.

Milliseid tehtud valikuid sa kahetsed?

Tehtud olulisi otsuseid pole mul põhjust kahetseda. Praegu mitte. Võib-olla siis, kui olen oluliselt vanem ja elukaar hakkab allapoole minema ja saab ehk pikema distantsiga tehtud tegudele vaadata. Võib-olla siis hindan miskit ümber.

Kui ma praegu kogu aeg minevikus sehkendaksin, mõtleksin ja kahetseksin, et mis kõik oleks võinud teisiti olla või valesti minna, siis ei lähe elu enam kuhugi edasi.

Aga tehtud valikutest – ilma kahetsuseta – mõtlen ma küll. Võib-olla olen võimalusi käest lasknud, aga ma ei tea seda. Olen elule üsna avatud olnud ja otsused on tulnud läbi sisemise kindla veendumuse. Ma mõtlen kogu aeg oma elu ja saatuse ümber, aga see on mõttemäng, see pole emotsionaalne halamine. Mõtlen teiste eludest samamoodi.

Usud, et juhid «Ringvaadet» kõrge vanaduseni?

Hahaa, ma ei usu, et see kestab kõrge vanaduseni! Inimestel on komme tüdineda inimestest, keda nad liiga sageli eetris näevad. (Naerab.) Mul sellist illusiooni küll pole, et nüüd ma siia eetrisse tulin ja siia ma jään. Kui aeg saab ümber, eks siis lähen edasi.

Sa ei kujutaks ennast ette suure, publikuga vestlussaate juhina?

Miks mitte. Igasuguseid asju võib teha, aga tegelikult on telemajas väga palju tugevaid ajakirjanikke, kes võiksid suurepäraseid vestlussaateid vedada.

Keda sa silmas pead?

No näiteks kas või Margus Saart. Samas pole siin võimalusi teha ja olla väga palju. Formaadid on üsna kindlad, kõike on keegi justkui varem juba teinud ning pole lihtne leida seda päris «oma». «Ringvaade» on mulle küll puhas õnn, aga minu kohal võinuks olla kümme teist naist või meest, kes võinuks seda sama hästi teha.

Puhas tagasihoidlikkus! Aastaga parima naissaatejuhi tiitlit ei pälviks küll igaüks.

Eks see oli aja ja asjaolude kokkusattumus. Narr oleks arvata, et vaid mina seda saadet juhtida suudan! Inimestele tuleb lihtsalt anda võimalusi, ja kõigil neid võimalusi pole olnud. Mul on olnud väga õnnelik aasta. (Muheldes.) Pärast seda kui võitsin  «Eesti mängu», ütles mu sõber, Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch: «Järgmisena võidad ilmselt üldlaulupeo.» Mul on tõesti hästi läinud.

Muide, kuuldavasti sattusid läinud üldlaulupeol intervjuusid tehes päris ootamatusse olukorda.

Noh, koormus kasvas natuke, jah. Algselt pidin esimesel päeval tegema intervjuusid ainult rongkäigust ja mitte lauluväljakult, sest liiklus oli kinni ja kesklinnast lauluväljakule saamine  raskendatud. Pealegi olin neli-viis tundi püstijalu lauspäikeses intervjuusid teinud. Oleks ju inimlik, kui kohe järgmised neli tundi lauluväljakul neid edasi ei tee. Aga asjalood kujunesid teisiti.

Ühesõnaga, olime Estonia teatri juures ja oli vaja kiiresti lauluväljakule saada, mul oli veel ilus valge kleit seljas. Leidsime, et

ainus variant sinna jõudmiseks on jalgratas. Lõpetasin oma viimast intervjuud, kui jalgratas oli mulle juba valmis pandud – tuleb kihutada lauluväljakule, sest 45 minuti pärast on seal juba järgmine intervjuu. Assistent Brita (muide, samuti valges pidukleidis) haaras oma ratta ja tuli minuga koos, sest äkki kukun võssa või Kadrioru tiiki, et keegi siis vähemalt sõnumi edastaks, mis seis on. Stilistile oli samuti öeldud, et pangu igaks juhuks teine kleit valmis, kui ma ninali käin. Kauplesin endale kolm minutit, et Estonia teatris WCs käia – vuhti sisse, vuhti välja, ratta selga, minema, keegi andis šokolaadikommi… Linn oli kinni ja inimesi jalutamas palju, ma pole iga päev ülemäära suur rattasõitja. Jõudsime õnnelikult kohale. Natuke tupsutati nägu siledamaks ja läkski lahti.

Tegelikult oli see lustlik lugu. Ja kurtmisest on asi kaugel. Pärast itsitasime ise seda teleglamuuri. Vaatad küll, et kõik on nii tore ja ilusad kleidid ja tähtsad inimesed, aga tegelikult võitled enne ja pärast eetrit, et üldse olla.

Terve päev söömata, kui komm välja arvata?

Ma ei tahtnudki süüa. Ma ei tahagi enne eetrit süüa. Kui mul ikka kleit juba seljas on, siis ma ei taha.

Milline on olnud sinu karjääri jubedaimad eetriolukorrad?

Need on olnud seotud esinejatega. See on hirm inimfaktori ees, mida ei saa kontrollida. Kas esineja tuleb, kas ta on valmis rääkima samamoodi, kui kokku leppisime, kas ta on adekvaatne ja kas ta läheb lahti. Aga see sõltub teemast. Kui on kergem, meelelahutuslikum, on seda lihtsam lahendada, kui tõsisem ja isiklikum lugu, siis on manööverdada keerulisem.

Kattud siis külma higiga?

Ei kattu, kriitilises olukorras muutun üldjuhul väga konstruktiivseks. (Sülitab kolm korda üle vasaku õla.) Olen valmis kas järgmist teemat võtma, sättima asjad ümber või lõpetama intervjuu varem – pead ma päriselt ei kaota.

Kord ei töötanud kõrvaside. See oli intervjuu väliskaubandus- ja ettevõtlusministri Anne Sullinguga, mis oli vist üldse tema esimene intervjuu värske ministrina. Olin mõelnud täpselt, kuidas see intervjuu läheb, ja teadsin, et aega on seitse minutit ja saate lõpetuseks pidi tulema videolugu. Ja räägin ja räägin ja ootan režissööri märguannet, et «kaks minutit lõpuni», aga seda ei tule!

Mõtlesin omaette, et kui pikk see intervjuu siis on, et ma ei lähe veel viimaste küsimusteni, võib-olla juhtus videolooga midagi. Siis aga hakkasin kahtlema, et võib-olla on mingi jama. Keerasin pea režiipuldi poole ja nägin, kuidas kõik vehkisid, et aeg on läbi. Arutlesin omaette, et huvitav, kui läbi – kas saade on läbi või peab intervjuu kohe lõpetama? Ärevusastme järgi, mis kolleegide nägudelt peegeldus, tegin järelduse, et vist on ikka totaalselt lõhki see intervjuu, ja lõpetasingi saate.

Õigesti tegin. Selliseid ekstreemsusi ei juhtu ülemäära tihti, kuid need on otse-eetri võlud. Kunagi ei tea päris täpselt, mis saab! Eks televaatajad saavad ka aru, et midagi toimub, teravdavad oma tähelepanu, ja see on tore.

Kumb on olulisem – tööst saadav adrenaliin või pereõnn?

Niimoodi ei saa vastandada. (Naerab.) Katsuksin oma elu elada nii, et jääks ellu. Et elu oleks tore, täis erinevaid kogemusi, emotsioone. Ma ei karda, et kui olen töine, siis jäävad lapsed ula peale. Nad ei jää, on hoitud ja armastatud. Mina ei tea, kuidas see õigesti elamine käib ja need lapsed õnnelikult suureks kasvatatakse. Katsun kuulata kaine mõistuse häält, kuid lõpuks teen otsused ikka südame järgi. Eks ma otsin oma teed.

Grete Lõbu

Sündinud 6. detsembril 1977 Tallinnas.

Lõpetas 1995. aastal Tallinna reaalkooli ja 2000. aastal Tallinna Ülikooli psühholoogia erialal.

Olnud paljude telesaadete toimetaja nii Eesti Rahvusringhäälingus kui ka mitmes teleproduktsioonifirmas.

Paljude tele- ja raadiosaadete juht («Tähelaev», «Käi jala!», «Hommiku TV», «Suveniir», «Jõuluks koju», «Huvitaja», «Mis mõttes?» «Perepilt» jt).

Pälvis 2007. aastal Andres Küngi nimelise stipendiumi loomingulise tegevuse jätkamiseks, 2014. aastal tunnistati parimaks televisiooni naissaatejuhiks.

Tütred Sofia Margaret (10) ja Anna Magdaleena (5).

Tagasi üles