Eestis sündinud moeajaloolase Marina Skulskaja koduks on juba mõnda aega naaberriigi kultuurihäll Peterburi, mistõttu pole imestada, et just seal näeb ilmavalgust tema esimene raamat «Mood kui kõige inimlikum kunst».
Marina Skulskaja: mood peegeldab seda, mis ühiskonnas toimub
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtumisele Tallinna südalinnas saabub alati šikk Marina suurlinlikult mustas, rõõmus naeratus naiselikult punaseil huulil säramas. Ta on korraks oma lapsepõlvekodus käimas – kirjanikust ema Jelena Skulskajaga seob neid kahte tugev ema-tütre side.
«Kirjanikuna on ema mind palju mõjutanud, olgugi et kirjutan moest, mida päris kindlasti ei saa võrrelda Suure ja Tõelise Kirjandusega, mida viljeleb mu ema ning mille ees tänaseni tohutut aukartust tunnen,» räägib Marina. «Siiski usuvad paljud, et minu stiil mõnevõrra meenutab ema oma, ning see on tohutu kompliment. Ema on aga mu esseistikat alati hinnanud ning just tema julgustavad sõnad panid mind tõsiselt mõtlema moeteemalise raamatu kirjutamisele.»
Naiselikud mehed, mehelikud naised
Ometi läks loenguid pidaval moeloolasel ja Vogue’i kaasautoril Marinal aastaid, et päris oma raamatuni jõuda. Kaante vahele sobivat materjali oli kogunenud mõistagi aukartustäratav hulk, kuid illustreerimiseks läinuks tarvis sadu kunstifotosid, mille tellimine oleks olnud üle mõistuse raha- ja ajakulukas. Kuni juhuslik vestlus kunstiraamatuid kirjastava Aurora kirjastusega tõi oodatud sõnumi: meil on suur fotokogu olemas, teeme ära!
Kõige õigem oleks Marinat tituleerida moefilosoofiks – ta mõtestab moodi, püüab mõista selle põhiolemust. «Mind on alati huvitanud mood kultuuri- ja ühiskondlikus kontekstis ning kuidas see reageerib ühiskonnas toimuvatele protsessidele,» räägib ta. «Teatavad globaalsed protsessid mõjutavad moodi olulisel määral. Muidugi, mingid detailid on igas uues kollektsioonis, kuid tendentsid on hästi märgatavad.»
Ta toob näiteks meeste- ja naistemoe ning soorollide muutumise. «Mehe-naise suhted mõjutavad moodi enim. Ma ei pea siin silmas mitte armastust ja seksi, vaid soorollide tunnuseid,» räägib Marina. «Naisest on põhimõtteliselt saanud mees ja vastupidi. Meestemoodi on jõudnud värvilised kangad, dekolteed, ja seda mitte ainult geikultuuris, vaid ka heteromeeste rõivastuses,» räägib ta. «See aga on reaktsioon mehe rollile: mehed on muutunud kodusemaks, aitavad majapidamises, hoiavad lapsi, soovivad olla ihaldatud ja vallutatavad. Mehe kui tugevama poole, sõjardi, vallutaja kuvand on muutunud.»
Aina rohkem emantsipeerunud, jõulist ja tugevat naist on märgata olnud ka moes: üle kümne aasta tagasi vorpis enamik moeloojaid õrnemale soole ülikondi koos lipsu ja muu sinna juurde kuuluvaga. «Naised püüdsid iga hinna eest näidata, et nad on sõltumatud,» selgitab Marina. «Samas oli too sõltumatuse kehastus õnnetu, sest puudus partner – mehed ei osanud tugeva ja iseteadliku naisega, kes end ka väliselt mehe vormi sättinud, midagi peale hakata.»
Sellised arengud olid Marina sõnul põhjus kleidi uueks tulekuks – moeloojad pöördusid 1950ndate–60ndate retrostiili poole, võidukäigu tegid rõhutatult naiselikud kleidikesed, kontsakingad, punased huuled. «Nüüd hinnatakse naiselikkust kõrgelt,» selgitab ta. «Moeloojad on nagu raadiovastuvõtjad, nad tabavad väga hästi ära, mida inimesed tahavad.»
Naistesmokingud pole aga moelavadelt kuhugi kadunud ja jalanõudemoeski on mehelikkust märgata – mõnd saabast nähes on raske meeste- ja naistejalanõu eristada. «See näitab, et ühiskond vajab valikuid – on naisi, kes eelistavad riietusega rõhutada oma tugevust, mehelikkust, ning naisi, kes eelistavad naiselikumat stiili. Tänapäeva ühiskond on salliv ning mood nõndasamuti,» räägib Marina.
Tõeline demokraatia
Saladused on moeilma aga alati paelunud. «Näiteks pakub jätkuvalt põnevust orientaalne kultuur oma tohutute mustrite, värvide, kalliskivide ja kangastega. Ühelt poolt seostub moslemikultuur meie jaoks küll sõja ja hirmuga, teisalt tähistab aga tõelist luksust,» tõdeb Marina. «Palju sealsest kultuurist on õhtumaades sedavõrd südilt kanda kinnitanud, et mõne riideeseme, näiteks kaftani päritolu enam tegelikult ei mäletatagi.»
Üks oluline muutuja moe ja ühiskonna suhtevalemis on ka vanus. «Keegi ei taha vananeda. Mis tähendab, et ka elu teises pooles tahetakse kanda teksasid, mini-kleite, lühikesi pükse ning muud pigem noorte rõivavalikusse kuuluvat. Seetõttu on suur osa moest ajatu – seda võib kanda nii vanaema kui lapselaps,» jutustab moefilosoof.
Milline linn on aga praegu moepealinn? «Pariis on haute couture naistemoe pealinn,» vastab Marina kõhklemata. «Just seal näidatakse esmakordselt kuulsaimate moeloojate uusimaid kollektsioone, sünnivad kõige (hull)julgemad ideed. Päritolu ei loe – Yohji Yamamoto kuulub Pariisi, nagu ka Kenzo. Meestemood ning naisterõivaste masstootjad on jällegi kanda kinnitanud Milanos. London oli, on ja jääb aga rätsepaülikonna pealinnaks.»
Marina sõnul on vaid moel unikaalne võime ühendada kõige erinevamaid inimesi, maid ja kultuure, religioonidest kõnelemata. «Missuguse lapseliku õhinaga läheme kaasa disainerite mänguga, nende stiilide ja ajastute, materjalide, värvide ja mustrite segamisega! Mood ongi see kõige tõelisem demokraatia,» leiab ta.