Taskuraha pole lapse kasvatamise võluvits

Läbi aegade on lapsed tavatsenud viia osa oma taskurahast kohalikku või esimesse ettejäävasse poodi, et osta limonaadi ja maiustusi.

FOTO: Peeter Langovits

Iga lapsevanem on endalt küsinud, kui vanalt ja kui palju peaks oma järeltulijale taskuraha andma ja kuidas õpetada teda rahaga oskuslikult ümber käima.

Danske grupi tellimusel tehtud uuringust selgus, et Norra laps saab vanematelt kuus taskuraha mitu korda enam kui tema Eesti eakaaslane. Eesti algklassilapsed saavad taskuraha keskmiselt üheksa eurot, põhikooli keskmises astmes 12 eurot ja vanemas astmes 18 eurot kuus.

Lapsemure foorumist võib lugeda järgmist.

Riho: «Saan kuni viis eurot. Selle kannab isa mu kontole iga nädal või üle nädala. Ema annab iga kuu 20–30 eurot sularaha, oleneb, kuidas ta saab anda.»

Sander: «Kuna ma olen alles põhikoolis ja õpin veel, siis elan vanemate rahakoti peal. Minu peale läheb iga kuu 120 eurot (ema toetusraha) ja 50 eurot (isa annab juurde), aga see raha läheb vanaemale, kelle juures elan, et ta mulle süüa saaks osta. Riiete jaoks saan eraldi raha, aga kuus kätte küll midagi ei anta. Kui küsin näiteks viis eurot, siis antakse ja seda ei saa ma ka kohe ühe päevaga ära kulutada ja kui kulutan, siis olen lihtsalt pärast ilma.»

Perefoorumis vastab üks ema teise küsimusele, kui vanalt peaks hakkama taskuraha andma.

«Meie peres saab noorem (hetkel 10) siis kui küsib ja ütleb, milleks vaja on. Kuna ta käitub rahaga küllaltki vastutustundlikult, siis plaanime sügisest kindlale taskuraha summale üle minna. Seevastu vanem poiss (15) ei tunne mingit huvi mõistliku majandamise vastu ja suudab 60 eurot ühe päevaga arvutimängus punktide ostmiseks laiaks lüüa. Kuna tal on vanust niipalju, et taskuraha mitteomamine hakkaks sõprade seas mainele, siis on see väga piiratud ja kontrollitud – 30 eurot kuus.»

Teine ema kirjutab, et poeg (13) hakkas igakuist taskuraha oma arvelduskontole saama alates 1. klassist. «Kõigepealt sai endale laekuva peretoetuse. Kui kroonid eurodeks muutusid, oli piinlik talle seda 19 eurot anda ja tõstsime taskuraha 30 eurole. Oma pangaarvele paneb ta alati ka kingiks saadud rahasummad, samuti lähevad sinna kõik mündid, mis me talle oma taskupõhjadest leiame. Taskurahaga teeb, mis ise tahab. Reaalselt ei tee ta midagi – kogub. Mõnikord muidugi ostab jäätist või pirukat, aga need on väga harvad juhused. Aastatega on tema arveldusarvele kogunenud korralik neljakohaline summa. Mida suuremaks summa muutub, seda vähem raatsib ta seda puutuda.»

Emale pole teada, milleks laps raha kogub. «Ta ise ka enam ei tea. Mõnikord räägib sellest, kui hea saab siis olema, kui ta peaks kuskile välisreisile minema ja meie ei saa palju taskuraha reisile kaasa anda. Mõnikord aga räägib, et kogub selleks ajaks, kui ülikooli läheb ja omaette elama peab hakkama. Kuna tegemist on nüüd ikkagi teismelisega, siis sellest aastast tõstsime igakuist taskuraha 50 eurole kuus.»

PISA 2012. aasta uuringu andmetel on Eesti põhikooliõpilastel teiste riikide eakaaslastega võrreldes väga head finantsoskused. Meie õpilastel on rohkem praktilisi kogemusi igapäevaste pangateenuste kasutamisega: Eestis on rohkem õpilasi, kel on oma pangakonto ja/või deebetkaart, kui teistes osalenud riikides. Enamikul põhikooliõpilastel on olemas ka töökogemus ja kaks kolmandikku õpilastest on ise raha teeninud, näiteks pereettevõttes või osalise ajaga töötades.

Ka vaestest peredest õpilastel on Eestis head finantsoskused, mis näitab, et sotsiaalmajanduslik olukord mõjutab õpilase finantskirjaoskuse taset vähe. Uuring näitas ka, et kodus rahaasjadest rääkimine avaldab noorte finantskirjaoskusele positiivset mõju.

Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ja pereterapeut Marge Vainre ütleb, et taskurahaga seonduv on tal lapsevanematega üsna sageli jutuks tulnud.

«Peamine küsimus ei ole kindlasti see, kui palju on sobiv summa, mida laps võiks oma äranägemise järgi kasutada – see oleneb ju pere võimalustest ja lapse vanusest. Hoopis olulisem on arutleda taskuraha tähenduse ja ootuste üle, mis sellega kaasnevad. Õnneks mõistab enamik vanematest, et heade hinnete eest rahaga premeerimine ei too kaasa huvi teadmiste vastu,» räägib ta.

Samas tõdeb Vainre, et kahjuks võtavad lapsed kiiresti omaks suhtumise «kui teen, mida vanem ootab, saan midagi vastu». Psühholoogi vastuvõtule tulles imestavad vanemad sageli, miks laps ei saa aru, et ta õpib ju enda pärast, ehkki on kasutanud mõjutusvahendina raha või mõnd muud hüve.

«Kuidas saab aga tekkida vastutustunne ja soov midagi uut teada saada või oma võimeid avastada, kui vanemad hoiavad kontrolli enda käes ja n-ö ostavad soovitud tulemusi?» küsib ta.

Nii nagu ei ärata taskurahaga premeerimine ega karistamine huvi õppimise vastu ega kujunda teadmise väärtustamist, ei ole põhjust loota, et raha toimiks kasvatusvahendina korraliku käitumise kujundamisel, oma toa koristamisel või pere ühistes majapidamistöödes osalemisel. Küll aga õpib laps kiiresti ära, et tasuta pole mõtet pingutada, et vanemate rahulolul on rahaline mõõde, ning lõpuks võib juhtuda, et taskuraha suuruses väljendub ka lapse enese väärtustamine.

«Võib ju mõista, et vanematel on hea kavatsus taskuraha väljateenimise kaudu õpetada lapsele, et raha ei tule peresse niisama ja selle saamiseks tuleb pingutuda kõigil, kuid kahjuks ei õpi laps niiviisi väärtustama oma teadmisi, korras tuba, vanemate heameelt, hoolivust üksteisest, osalustunnet pereasjades,» selgitab pereterapeut.

Taskuraha võiks Vainre sõnul olla lapsele võimalus tunda, et ta võib kindla summa eest ise otsustada, mille jaoks seda kulutab, teades, et peab teatud aja jooksul sellega hakkama saama. See õpetab rahaasju planeerima: kas kulutada kiiresti ära või jaotada nii, et jätkuks järgmise korrani, või hoopis säästa millegi ihaldusväärse jaoks.

Tagasi üles