Naine24 postkasti saabus kiri lugejalt, kes kirjutab ausalt sellest, miks võib naise tähelepanu köita noorem mees.
Lugeja kirjutab: suhe endast noorema mehega? Jah, palun!
28. august 2014, 19:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeval on juba suhteliselt tavaliseks muutunud see, kui 40-aastasel mehel on «teise ringi naine», kes on reeglina vanuses 20-30. Tundub nagu oleks see üks meeste «keskeakriisi» kriteeriumitest- võtta endale minimaalselt 10 aastat noorem elukaaslane/armuke. Küll aga langevad tunduvalt kriitilisemad pilgud osaks samas eas (või siis ka noorematele) naistele, kelle käevangus on nägus ning ilmselgelt mitmes mõttes võimekas noormees. Julgen siinkohal väita, et paljud naised on veetnud oma elust kasvõi paar minutit mängides pisut erutava mõttega nooremast mehest. Paraku just nende pilkude tõttu ei julge enamik neist seda tunnistada, veel vähem teostada.
Kuid elul endast noorema mehega on palju plusse, mis muudavad kõrvaliste inimeste filtrita huulte vahelt tulevad kommentaarid täiesti tähtsusetuteks.
Näiteks:
Noor mees on energiline! Ta jõuab terve päeva tööl/ koolis rabada, kuid talle jääb alati see väike «ekstra» ka sinu jaoks. Vanem mees tuleb koju ja kukub diivanile... kuhu ta ilmselt ülejäänud õhtuks jääbki.
Ta kuulab sind alati, kui tahad rääkida ja ta teeb seda suure huvi ning hea meelega. See on väärtus! Meil, naistel, on ju õhtul koju jõudes alati, mida rääkida. Ja noor mees kuulab, suunates kogu tähelepanu ainult sulle! Mitte ei mõmise midagi teisest korteri nurgast vastuseks...
Ta on uutele asjadele väga avatud. See on üks parimatest nüanssidest, olles suhtes endast nooremaga. Seda eriti magamistoas!
Plusse on tegelikult veel. Plusse on veel palju, aga põhilised said siinkohal välja toodud.
Kusjuures just need asjad on igas suhtes põhilised probleemide allikad.
Üks miinus ka tasakaalustamaks eelnevat - mõnikord võib hetkeks tunduda, et neid tuleb kasvatada, sest nad kipuvad aeg-ajalt natuke jonnima. Aga eeldusel, et naine on juba vähemalt ühe lapse üles kasvatanud, siis leiavad ka sellised olukorrad kiire ning valutu lahenduse.
Mainin siinkohal veel, et ma ise ei ole kindlasti «teise ringi» pooldaja, seega käib jutt just nendest tarkadest ja ehk võibolla veidi küpsematest naistest, kes «keskeakriisis» vaevlevate või sellele lähenevate tolguste (jah, tolguste!) poolt ripakile jäetakse. Ma ei õhuta kõiki lahutama ning seejärel oma laste sõprade hulgast uut silmarõõmu otsima, absoluutselt mitte! Mind lihtsalt siiralt huvitab, miks on ühiskonna suhtumine naistesse, kes leivad oma õnne nooremas mehes, niivõrd erinev suhtumisest meestesse, kes on teinud täpselt sama valiku?
Miks peaks üks naine ennast ja oma tundeid sellepärast salgama?
Ei pea!