Piret Kalda: Mehed jätavad endale tagasitee

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Piret Kalda

FOTO: Toomas Tatar

Linnateatri armastatud näitleja, kolme tütre ema, lahkab inimsuhete sasipundart: alates sellest, miks naised lepivad vastutust pelgavate meestega, ja lõpetades sellega, kuidas lapsed kasvatavad tegelikult vanemaid.

Piret Kalda eluline tõdemus: «Vanemaks saades tekib vastutus: kes ma olen, miks tulevad inimesed mind vaatama ja selle eest raha maksavad?»

FOTO: Toomas Tatar

Stseen ühest lavaelust: Jan Uuspõllul ja Piret Kaldal on teineteisele üht-teist selgitada. Mida, seda saab teada suveetendusest «Liblikad siseorganites ehk Armastus, mis päästab maailma».

FOTO: Toomas Tatar

Linnateatri näitleja Piret Kalda (48) pole kuigi sagedane suveesineja. «Olen arvanud, et puhkus on ka näitlejale väga oluline ja vajalik,» põhjendab ta. Viimati tegi Kalda Naissaarel kaasa Jaan Tätte «Lendajates». See oli neli suve tagasi.



Sel suvel näeb Kaldat jälle laval. Eelmisel nädalavahetusel andis ta koos Jan Uuspõlluga Monoteatri esimeses stereolavastuses, suhtekomöödias «Liblikad siseorganites ehk Armastus, mis päästab maailma» Rakveres ja Võrus kaks esimest etendust. Homsest kuni järgmise nädala pühapäevani astuvad nad ühtejutti üles veel kaheksal laval üle Eesti.



Kalda pole sedapuhku ainult näitleja, vaid osales ka ise tüki loomises (nagu Uuspõldki), mistõttu saigi temaga vesteldud teemal, mis puudutab kõiki – suhetest.



Olete te suhteküsimustes rohkem konservatiivne või liberaalne?


Konservatiivne. Olen elanud sellist... igavat elu. Ma ei ole teinud elus (näitab käega) ringikesi. Aga selle koha pealt olen küll liberaalne, et mina kedagi hukka ei mõista. Mis õigus on mul minna inimestele ütlema, et elage nii või naa? Ma ei kakle näiteks geiabielude pärast. Ega arvusta seda, miks mehed võtavad noorema naise või miks noor naine läheb vanema mehega – see on mehe ja naise omavaheline asi.



Mis on suhetes muutunud võrreldes 20–25 aasta taguse ajaga, mil teie olite noor?


Kõrvalt või oma laste suhete pealt vaadates tundub, et saadakse hiljem küpseks. Lapsepõlv, tundub, läheb järjest pikemaks. Sellega seoses ei võeta suhetes ka vastutust, mis kaasneb siis, kui hakkad kellegagi koos elama või abiellud – seda kas kardetakse või võetakse kohustuse, tööna. Proovitakse natuke... Kõik venib, ja õiget võib-olla jäädaksegi otsima. Aga kes see õige siis on?!



Äkki hiilitakse vastutusest kõrvale seetõttu, et valitsevaks saanud hoiaku järgi on igaühe ülim õigus elu nautida ja teha valikuid üksnes isiklikest tahtmistest lähtudes? Teisalt on inimesed muutunud egoistlikumaks, väärtustades ennekõike seda, kuidas endal hea on. Aga tõsine suhe nõuab pühendumist, isegi ohverdamist, ja see on raske.



Jah, võib-olla ongi põhjus selles, et elus saab ka lihtsamalt. Tahetakse, et kõik oleks kergem, ka suhetes. «Mis ma vaevlen ja piinlen – kui enam ei meeldi, siis tšau, pakaa!»



Oleme lapsevanematena ise ka selles süüdi: tahame ju, et meie laste elu oleks lihtsam. Sageli pahandame, et (teeb kurja häält) «oi, lapsed on sellised, teevad seda ja toda» – aga kust lapsed selle kõik võtavad? Me oleme ise neile kõik kodust kaasa andnud.



Huvitav: kuigi tahame, et laste elu oleks kergem, on tagajärg hoopis see, et üha rohkem lapsi on psüühilise kiiksuga, ebastabiilsed, depressioonis. Ma ei mäleta, et meie noorusajal oleks see olnud probleem. Kust see muutus lastes on tulnud? Mitte niivõrd koolist, vaid ikka kodust ja kodustest suhetest.


Jah, sest ega laps ju Kuu pealt pole kukkunud.



Ma olen oma laste kooliga, vanalinna hariduskolleegiumiga, väga rahul. Vanem tütar käis enne seda üheksa aastat inglise kolledžis. Ta heitis mulle hiljem ette, et ema, sa oled mu lapsepõlve ära rikkunud, et mu sinna kooli panid. See oli mulle šokk, sest tahtsin talle ju parimat – vedasin teda kõige paremasse kooli. Aga seal ei toimunud koolimaja seinte vahel muud peale õppimise, last vaadati ainult õpitulemuste järgi. Mitte et tal õppimine oleks korrast ära olnud, aga midagi käis talle koolis närvidele. Tema loomus on natuke boheemlik.



Mäletan, kui ütlesin lastevanemate koosolekul, et tütar vahetab kooli, ja kuidas siis üks õpetaja tuli mulle ütlema, et nii kahju, et Laura ära läheb, sest ta oli teistmoodi, muidu on meil kõik tulevased pankurid ja juristid. Rääkisin kodus Laurale, mida õpetaja ütles. Ja Laura ütles mulle, et ahah, tore, aga oleks keegi mulle kooli ajal ka öelnud, et kui tore, et sa oled teistmoodi. Hariduskolleegiumis aga ei näidata näpuga, et oled selline või selline. Seal püütakse selle poole, et inimene jääks terveks.



Kujutan ette, et paljud laste probleemid tulevad sellest, et neil on kontsentratsioonivõime puudus. Kõik (vehib käega silme ees) virvendab. Vaata ükskõik milliseid lastesaateid: kõik peab käima nii, et iga kahe minuti järel tuleb uus teema. Aga kuidas me saamegi nõuda lapselt süvenemist, kui talle pakutakse kõike (sirvib nimetissõrmega kujuteldavat ekraani) viuh-viuh?



Üks asi, millele tahaks siinkohal vastu vaielda, on see, kui [laste probleemide põhjusena] räägitakse, et vanemad on kogu aeg tööl ja lapsed on üksi. Minul olid ka vanemad kogu aeg tööl!



Mulle tundub, et küsimus on suhteliberalismi levikus. Täiskasvanute maailm on üha vabameelsem, endale pühendumine ja enda soovide järgi talitamine on hirmsasti au sees, aga lapsel peavad selleks, et korralikult üles kasvada, olema piirid ja raamid, mis annavad kindlustunde ja stabiilsuse. Teisisõnu: suurte inimeste maailma põhimõtteid ei saa rakendada laste maailmas.


Ma tean, et see kõlab vanamoodsalt, aga laps peab väiksest peale teadma – see kõlab muidugi keelamisena –, et «oota! kuula!», alati ei ole laps seltskonnas kõige tähtsam. Väiksed lapsed ei tohi terroriseerida vanemate inimeste seltskonda. See ei tähenda, et laps räägib siis, kui kana pissib, aga kõik ei käi tema ümber.



Olen seda meelt, et ei pea igale poole lapsi kaasa vedama. Kui sa võtad lapse kaasa, siis vastuta tema eest, et ta oleks kasvatatud, et ta teab, kuidas käituda, mitte et (teeb nõudliku noore ema häält) «ma tahan lapsi igale poole kaasa võtta!». Lastega tuleb tegeleda, anda neile piirid – siis on neil ka hiljem elus palju lihtsam hakkama saada. Siis ei satu nad konflikti, et (teeb norivat-vinguvat häält) «mis ma valesti tegin?». Siis tekib neil lugupidamine ka teiste inimeste vastu.



Mul on lapsed olnud sunnitud tihti teatris viibima, aga nad teavad, et seal ollakse vait, kuulatakse. Tänu sellele olen saanud käia ka väga väikeste lastega igasugu üritustel. Kunagi, kui noorem laps oli kolmene, tahtsin väga minna Estoniasse kontserdile. Mul polnud teda kusagile jätta, võtsin ta kaasa. Ta teadis, et kui laval käib tegevus, siis ta kuulab ja vaatab. Pärast üks vanem proua ütles: uskumatu, ma nägin esimest korda, kuidas väike laps kuulab! Ma ei osanud sellele ütlemisele siis tähelepanugi pöörata. Sest kui sa tegeled lastega, siis ei tekigi nendega probleemi.



Tänapäeval räägitakse palju sellest, et ei tohi lapse soove alla suruda, et lastel on ka sõnaõigus. Keegi ei räägi sellest, et neil ei ole. Ma räägin käitumisest. Kui lapsele piire ei panda, siis ega laps loll ole – ta kasutab seda kohe ära.



Siirdume täiskasvanute maailma. Kas teile ei tundu, et kokku-lahku suhted käivad hirmus kergesti? Ja sellepärast, et nüüdisajal ongi lihtne kokku ja lahku kolida. Kui meenutada meie põlvkonna noorusaega, siis oligi raske kokku kolida, sest polnud lihtsalt kusagile kolida.


Jah, oli küll nii. Siis oli nii, et sa ei saanudki elamispinda. Mingi korteri said siis, kui olid abielus jne. Nüüd on selles osas suurem sõltumatus. Samas jällegi on seltsimees pank sinu suhtes teise inimesega kolmas liige, kes väga kontrollib su elu, ja aastakümneid.



Olen oma tüdrukuid püüdnud kasvatada selles liinis, et neil oleks oma ala, mis huvitab ja toidab, et nad poleks abitud ega peaks lootma kellegi peale. Pooldan põhimõtet, et sa ei lähe nagu parasiit kellegi külge.



Kas praegu tunduks teile täiskasvanuks saamine raskem või keerulisem kui oma noorpõlves?


Kindlasti leiaksin rutem oma kodu. Käisin aastaid kilekottidega ühest üürikast teise – see tüütas jubedalt ära. Ega siis saanud ju korterit osta! Lõpuks sain Mustamäel ühetoalise kooperatiivkorteri, kõigi mugavustega, oma peldikuga – vau! Nüüd saaks selle kindlasti rutem. Lähed kas või panga orjaks.



Mul oli päris oma pesa punumise soov ikka jube suur. Seda enam, et esimene laps sündis enne, kui saime oma kodu. Sel ajal ei olnud see probleem, sest laps oli osa elust. Siis oli loomulik, et laps tuleb. Siis ei mõeldud, et mul peab enne olema see, see ja see, ja alles seejärel sünnib laps. Või et riik peab mulle midagi maksma selle eest, et laps sünniks.



Ma tean, et see on ebapopulaarne, mis ma ütlen: emapalk on hästi tore küll, aga lapsed peaksid sündima ikka armastusest, mitte emapalgast. Aastasadu sündisid ju inimesed ilma emapalgata – tohoh tonti küll! Ma ei ütle, et riik ei võiks aidata, aga aidata tuleb siis, kui seda tõesti vaja on. Mulle tundub, et paljudel neist, kes emapalka saavad, on pesad nagunii korralikud, nii et sinna iga kuu raha toppida on täielik raiskamine.



Kui kiiresti te abiellusite?


Mitte väga kiiresti. Neli aastat oli intensiivset tutvust, käisime kokku ja lahku, kokku ja lahku. Kui lõpuks otsuse vastu võtsime, siis teadsime, et see on õige. Enne sai tunda ja möllatud küll. (Naerab.)



Kas oleksite rahule jäänud, kui ei olekski mehele saanud, vaid oleksite jätkanud lihtsalt kooselu?


Mina olen täiesti abiellumise poolt! Enamikus koos elavates või koos elanud paarides, keda tean, oli alati naine see, kes oleks ammu tahtnud abielluda. See on meeste asi. Ja asi ei ole rahas. Selleks et endale ametlikult naine võtta, kulub paarkümmend eurot, selleks ei ole vaja...



...20 000 euro eest pulmi teha.


Just! Asi on vastutuse võtmises. Mulle tundub, et mehed jätavad endale ikkagi väikse tagasitee. Sest kui sa abiellud, võtad kõige naha ja karvadega vastutuse ka teise inimese eest.



Miks mehed ei taha abielluda?


Mulle tundub, et see on argus.



Miks naised sellega lepivad?


Sa armastad seda inimest, ja kui sul on juba lapsed, siis oled ka seotud. «Ei võta ära, no ei võta – hea, et ta üldse on.»



Mul on selline mõte, miks ei abielluta: tänapäeval on kerge suhet alustada – teine inimene meeldib, temaga on tore olla, hakkame koos elama. Samas ilmselt instinktiivselt tuntakse, et kiiruga kokku kolinuna suurt armastust siiski ei ole, on lihtsalt meeldivus, millest pikapeale kujuneb harjumus, ka mugavus. Seda tajudes äkki ei tahetagi end tugevasti ja lõplikult teisega siduda?


Saan aru, miks noorena kergelt lahku minnakse: kui kirg saab otsa, siis arvatakse, et armastus saigi läbi. Ega see, kui sa inimest armastad, tähenda, et tal 24 tundi kogu aeg otsas oled! Pika kooselu ajal muutub armastus ju pidevalt.



Paradoksaalsel kombel tahetakse nüüd vastu võtta poolpidune kooseluseadus, mis ütleb naisele, et kui mees sinuga abielluda ei taha, siis säh, lepi ametliku kooseluga, ja pakub mehele veel ühe taganemistee, et kui sa abielluda ei taha, siis näe, paku naisele lohutuseks kooselu registreerimist.


See on mingi juriidiline jura! Mingi juriidiline tehing, millel puudub emotsionaalne pool: et kui ma nüüd sinuga tulen, teeme lepingu, et pärast mingit jama ei oleks. Mulle tundub ka abieluvaraleping kummaline. Võin mõistusega aru saada, et miljonär, kes abiellub mingi 20-aastasega, kindlustab, et teda paljaks ei tehta. Aga muidu – kas sa ei usalda mind?! Tahaks uskuda, et lähed ikka inimesega, keda usaldad. Võib-olla olen selle koha pealt väga naiivne, aga kui selline leping tehakse ära enne, kui paari minnakse, siis sa kirjutad ette alla, et asi on p****s. Jah, elus juhtub, et kaotataksegi usaldus ja minnakse lahku, aga ette ei saa ju seda teada.



Sa pead ikkagi lootma, et kõik läheb hästi.



Teil on lapsed seitsmeaastase vahega. On nende vahel tunda ka põlvkondlikke erinevusi?


Jaa, kindlasti on. Keskmise lapse põlvkond, kes on sündinud 1990. aastate lõpus, on üles kasvanud ajal, mil sünnipäevi hakati pidama mängutubades, nii et ei teagi, mis elu keegi elab, sest üksteisel kodus eriti ei käida. Muidugi on ostetud sünnipäevad mängutubades väga mugavad: kaks tundi ja kogu moos, lähed koju ja ei pea pärast midagi koristama. Muidu istud kodus ja vaatad ainult kella, millal see kisa ükskord ära lõpeb. Nüüd elab keskmise lapse põlvkond oma toas mingit virtuaalset elu, ja ma ei teagi, mis toimub, peale selle, et meeletu suhtlemine käib.



Kõige nooremal, kes on kümnene, on unistus saada endale iPad. Eelmisel suvel käis ta mu vennal sabas ja rääkis talle õhates, et ta on nii õnnelik inimene. Et miks? «Sul on iPad.» (Naerab.) See ei tähenda, et ma talle seda kunagi ei osta, sest kui ma ei luba teda ekraani ligi, jääb ta ju ajale jalgu. Õnneks on tal palju kehalist tegevust: ta käib Pirueti klubis rühmvõimlemises. Mul on kõik lapsed midagi füüsilist teinud. Keskmine tüdruk lõpetas üheksa klassi balletikoolis, nüüd käib nädalas kolm-neli korda tantsutunnis. Hiljem, kui nad tahavad hakata dieete pidama (muigab), on neid palju raskem panna liigutama. Kui liikumine harjub sisse, on hulga kergem.



Paistavad noored teile nüüd tüsedamad kui vanasti?


Meie ajal oli igas klassis üks paks poiss ja üks paks tüdruk. Nüüd on neli-viis peenikest, ülejäänud on kõik... kas just ülekaalulised, aga suured, rasked. Tuttav ortopeed räägib, et jube suur protsent noori on haiged, vigased, atrofeerunud, lampjalgsed, vildakad. Kehaline lõtvus mõjub ka luustikule.



Teie kolm last on vaat et kolmekordne Eesti keskmine ühe naise kohta. Kui oleksite noorem, kas julgeksite tänapäeval ka kolm last saada?


Kui mul on mees olemas, siis julgeksin küll. Samas saan täiesti aru nendest, kes ütlevad, et nad lapsi ei taha. See on nii isiklik asi, mis peab jääma igaühel ise otsustada. Ja parem ongi, kui neil lapsi pole, sest lapsed peaks olema ikka inimestel, kes neid tahavad.



Te vanem tütar õppis vahepeal aasta Londonis. Kuhu ta nüüd on välja jõudnud?


Pärast aastat Londonis õppis ta kolm aastat ülikoolis juurat, aga siis leidis, et juura ei ole talle. Mind pani imestama, et ta seda üldse õppima läks – boheem, nagu ta on. Aga pea on tal otsas. Ta käis igal pool huvitavates kohtades praktikal, isegi New Yorgis ÜRO juures, kus talle väga meeldis. Aga teda kisub ikka rohkem boheemivärk – lapsepõlv on pikaks tehtud! Ta on nüüd Los Angeleses, vaatab ja otsib, mis ta teha tahab. Samas, inimene peabki tegema seda, mis on tema kutsumus. Las ta siis olla seal, ise olen temast maailmakodaniku teinud, talle rääkinud, et mine ja vaata, maailm on lahti – meie ajal ju ei olnud.



Kahetsete ka pisut?


Ei kahetse. Sest tegelikult olen tema kaudu hästi palju igasuguste asjade suhtes tolerantsemaks muutunud, ta on avardanud mu pilku. Lapsed kasvatavad ka meid, mitte ainult meie neid. Hästi lihtne on muutuda selliseks, et «ma tean kõike».



Kas väikest hirmu ei ole, et äkki vanem tütar ei tulegi tagasi?


Muidugi on! Äkki läheb seal jumal teab kellele mehele. (Naerab südamest.) Aga see on tema elu. Ma püüan teha, et ta oleks õnnelik – see on kõige tähtsam.



Kui ükskord vanaks saame, tekib paratamatult küsimus, mis kasu on siis neist välismaal elavatest lastest.


Mul oligi pinginaabriga selline lugu, et ta abiellus ja elab aastaid Küprosel. Siis jäi ta ema siin nii haigeks, et vajas pidevalt abi. See oli jube raske ja keeruline, sest ta on peres ainuke laps. Samas tean, kui õnnelik ta seal Küprosel oli. Siin läks tal üks elu nässu, aga ta leidis teise õnne, sai teise šansi, ja seda ei saa keelata. Ta lükkas niigi otsustamist tükk aega edasi. Samas oleks olnud rumal mitte ära kolida, sest ta sai endale tütrekese ja sai veel tunda armastust, mis noorena sai nii ruttu läbi. Tal on ju ka õigus õnnele.



Kuhu põlvkonda tunnete end kuuluvat, vanasse või noorde?


Otsapidi vanasse, sest ma ei viitsi enam igasuguste Facebookidega kaasa joosta – küll need asjad lähevad mööda – või teha vabastavat hingamist, sest muidu ei olevat sa inimene.



Kui palju nooremast põlvkonnast endale kutsetöös ohtu tajute?


Klassikalises teatris on ka vanureid vaja, arvutimaailm sinna väga ei tungi. Tegelikult on mul kahju sellest, et kui aastaid tagasi istusime lava taga või keldriruumis koos, siis ajasime juttu, viskasime nalja. Aga nüüd on nii, et istume seal ja... (näitab näpuga nutiekraani sirvimist). Võib-olla kaks inimest veel räägivad. Alguses ajas see mind õudselt närvi, et millal siis veel me omavahel vestleme. Nüüd vaatan, et see kõik on pöördumatu – kui ei toimu just mingi katastroof. Ja see ei ole nii ainult noortega, vaid ka vanemate inimestega, kes on [IT-]asja ära õppinud.



Eks ole, nagu primitiivsed ahvid ajavad näpuga midagi tahvlil taga.


Jah, see on kurb. Teeme koos tükki, istume lava taga koos, aga ta on ikkagi võõras, sest ta ei räägi, ma ei tea temast mitte midagi, mis siis, et oleme juba mitu aastat kolleegid. Kui ma tulin teatrisse, sain kõigiga hästi tuttavaks ja lähedaseks – sest me rääkisime. Kuidas sa muidu inimest tundma õpid?! Nüüd on ainult «tere!» ja «kust sa oma seeliku said?» – ja ongi kõik.



Olete mõelnud, kuidas pensionini välja veate, sest teie, nagu minagi, ei oska suurt muud peale selle, mida oskame?


Nii ongi, ja see on päris hull. Kui noor inimene läheb teatrist ära, on tal veel elus mingisugune šanss, aga mida vanem sa oled, mida rohkem oled mänginud, seda rohkem mõtled, et issand, mida ma teha oskan! Ümber õppida pole enam nii lihtne. Aga niikaua, kui tahetakse tavalist, nn klassikalist teatrit näha, saab seda veel teha. Õnneks inimesed tahavad. Nii et mul pole hirmugi, et viie aasta pärast ei taha keegi enam seda muuseumi näha, mida me teeme.



Näitlejana on muidugi vajalik ja huvitav teha ka midagi uut. Seepärast mängingi sel suvel koos Janiga – see on täiesti erinev žanr, teistsugune koht, kõik on teistmoodi. See ei lase sul vanainimese moodi muganduda, vaid paneb jalaga tagumikku, et liiguta ennast – sul on õppida küll.



Kui palju mõtlete sellele, mida olete oma elu ja tegevusega seni suutnud ära teha, teistele anda, elus muuta?


Laste pärast võiks küll pensionile jääda – see töö on tehtud. Peaaegu.



See pidavatki olema kõige raskem töö maailmas.


Ongi. Aga kuna ma ei ole piirdunud ainult lastega, vaid olen tahtnud ka muud teha, siis... kui olin noor, oli näitlejaamet mulle egoistlik soov – ega ma siis mõelnud, et tahaks seda ametit õppida seepärast, et õudselt midagi anda. Õppisin selleks, et mul oleks lõbus ja tore. Vanemaks saades tekib aga vastutus: kes ma olen, miks tulevad inimesed mind vaatama ja selle eest raha maksavad? See tähendab, et tekib kohustus olla vormis, vastutada oma professionaalsuse eest. Kõik kolleegid ütlevad, et vastutusetunne aastatega süveneb.



Olete selle vastutusega hakkama saanud?


Ma püüan. Veel ei ole öeldud, et aeg on läbi, head aega.



Mis on sellesuvise tüki laiem mõte?


Armastus päästab maailma. Ja see, et igaüks võtab ise vastutuse armastuse eest; et ei riik ega sotsiaalamet ega keegi teine vastuta inimsuhete eest, ainult sina ise vastutad selle eest, kas armastus on või ei ole.



Piret Kalda (48)

Tallinna Linnateatri näitleja

Sündinud 4. veebruaril 1966 Tartus

Lõpetanud Tartu 5. keskkooli

1988 lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu

Filme: «Surmatants», «Ristumine peateega», «Röövlirahnu Martin», «Kuhu põgenevad hinged», «Detsembrikuumus»

Teleseriaale: «Wikmani poisid», «Ohtlik lend», «Unistuste agentuur», «Klass: elu pärast»

Eesti Teatriliidu A. Lauteri nimeline preemia 1999

Linnateatri kolleegipreemiad: parim naisnäitleja 1999 ja parim naiskõrvalosatäitja 2009

Tütred Laura-Helene (25), Amanda Hermiine (18) ja Aurora Aleksandra (10)

Tagasi üles