Kristina Traks: juhend, kuidas tunda ära head kukeseenemetsa

FOTO: Erakogu

Umbes suve hakul jaguneb netirahvas kaheks – ühed on need, kes uhkeldavad oma vägevate kukeseenepiltidega ning teine seltskond ohkab kadedalt, et «küll aga korjaks ka, aga näe – mitte ei tea ühtegi kukeseenekohta. Et võtke ometi mind metsa kaasa ja näidake, kus kasvavad kukeseened!»

Kristina Traks

FOTO: Toomas Tatar/Postimees

Õigupoolest pole kukeseened ehk kikkapüksid miski eriline haruldus ning neid kasvab Eestis kõikjal. Tõsi, Tallinnas võib eriti esimeste kukeseente hindu vaadates jääda mulje, et kukeseened on eriti haruldane kraam, mis kasvab vaid kuskil kaugetes Põlvamaa metsades, mida vähesed õnnelikud külastada on saanud. Tegelikult on see müüt. Kukeseeni on igal pool, sest Eestis on metsi kõikjal. Tuleb vaid osata vaadata.

Käin suviti väga tihti metsas ja harva tulen koju ilma metsaandideta. Enamasti korjan esimesed kukeseened kuskil jaanipäeva paiku. Nii ka sel aastal.

Loomulikult ei hakka ma siin täpselt ütlema, kuhu seenele minna tuleb minna ning millise kännu kõrvalt metsa keerata, kuid vihjeid, kuidas mina leian seenekoha, jagan heameelega. Ehk on kellelgi neist abi ja leiate ka endale vinge seenekoha, mida lastelastele pärandada.

  • Vaata ilusat heledat metsa. Lehtmetsas, soises võsas ja kuusetihnikus naljalt kukeseeni ei leidu, aga heledas, kõrges ja ilusas männikus võib neid olla. Kui männikus kasvab ka kuuski ja mõni kask sekka, siis on väga hea. See sobib kukeseenele.
  • Hea kukeseenemets on see, kuhu saad minna kingade või tennistega ilma jalgu märjaks tegemata.
  • Metsaalune peaks olema pigem kuivapoolne ja n-ö puhas. Ehk et mitte väga rohtunud, sõnajalgu või mustikaid täis kasvanud.
  • Kui seal on kanarbikku, pohlavarsi, alpi põdrasamblikut (see helehall ja kohev, millest pärgasid tehakse), palusammalt (see roheline, mida on igal pool), siis võib seal kasvada ka kukeseeni.  
  • Vähemalt esimeste kukeseente puhul on võtmesõnaks metsateed, vanad metsasihid ja kõvaks tambitud pinnas. Just vanadele metsaveoteedele ilmuvad kõige esimesed seenenööbid ning sealt korjan ma igal aastal umbes jaaniajal esimese kastme jagu seeni. Veel tasub seeneaja alguses vaadata päikesepaistelistele metsalagendikele ja metsaservadele, kus on õhem samblakiht.  
  • Metsas pole vaja pöörasena ringi trampida, sest nii lihtsalt ei näe seeni. Isegi kui sa oled kuulnud imelisi legende, kuidas just see mets pidada seeni paksult täis olema, talitse ennast ja astu vaikselt. Kui näed eemalt kukeseeneplatsi, ära hakka seente poole jooksma, vaid vaata kõigepealt ringi – võib-olla sa seisadki juba keset seenevälja. Metsas peab tekkima nn seenesilm, et sa märkaksid seeni, mis pealiskaudsel vaatlusel sambla seest väljagi ei paista.
  • Kui mõnes kohas on ilmselgelt just enne sind käidud, siis pole sügavat mõtet sinna trampima minna. Samuti pole just väga viisakas parkida oma auto samasse lähedale, kus juba seenelised pargivad. Eestis on piisavalt palju metsi, et kõik inimesed võivad täitsa vabalt omale privaatse kukeseenepaiga välja otsida.
  • Ilma jälgi ka. Kui ikka nädalate viisi pole tilkagi sadanud, siis pole eriti mõtet suure seenekorviga metsa minna. Vihmasemal perioodil tasub kiigata just heledamate ja kõrgemate metsade poole, kui ammu pole sadanud, siis aga pigem vähe madalamatesse kohtadesse ehk männi-kuuse segametsadesse. Ja kui metsadest on üle käinud öökülm, siis on ka kukeseentega enamasti lõpp.
  • Rääkides suurest seenekorvist, siis millegipärast kehtib seenejahil vägagi seadus, et seeni leiad siis, kui sa neid üldse ei otsi. Seened läheksid justkui peitu, kui näevad inimest suure korvi või ämbriga tulemas. Ja ilmuvad välja, kui sul on kaasas vaid pisike kilekotike, nuga üldse koju jäi või lõid just käega, et ah-siin-metsas-küll-seeni-pole.

Jagage ka oma nippe hea kukeseenemetsa leidmisel! 

Tagasi üles