Kas rasvunud lapsed on väärkohtlemise ohvrid?

8-kuuse ülekaalulise lapse käed. pilt on illustreeriv.

FOTO: Reuters/ScanPix

Möödunud nädalal jahmatas britte uudis, et 11-aastase poisi vanemad arreteeriti kahtlustatuna hoolimatuses ja lapse vastases julmuses, sest nad lasid lapse kaalul kasvada ligi sajakiloseks. Suurbritannia riikliku terviseteenistuse järgi on tema vanuse ja kasvu (155 cm) kohta tervislik kaal 44-60 kg.

Nimetatud juhtum on püstitanud Suurbritannias tulise arutelu selle üle, kas lapse rasvumises tuleks süüdistada vanemaid ja veelgi enam, neid ka seepärast kriminaalkorras vastutusele võtta. Terviseedendaja Tam Fry Suurbritannia riiklikust rasvumisfoorumist sõnas telesaates «This Morning», et lapsevanematel on kohustus hoida oma laste tervist ja nii äärmusliku juhtumi puhul oli vanemate arreteerimine õigustatud, vahendab Daily Mail.

«Ma arvan küll, et vanemate arreteerimine oli õige, kuigi üksikasju teadmata on seda alati raske öelda,» nentis Fry ja lisas, et kuna nüüdseks on vanemad kautsjoni vastu koju lubatud, siis peaks politsei andma võimaluse perel sotsiaalteenuste abil olukorda parandada.

«Äärmiselt oluline on saada selle lapse kaal tagasi normi. Selleks peab lapsevanemaid nõustama ja andma neile infot selle kohta, mis tervislik toitumine üldse on. Kõige parem on loomulikult see, kui kõike seda õnnestuks teha kiiresti ja võimalikult vähese juriidilise sekkumisega.»

Fry selgitusel peaks olukorda jälgima perearst, kes saab vajadusel teada anda, kui lapse kaal taas tõuseb ja on vaja midagi enamat ette võtta.

Suuremaks probleemiks on spetsialisti sõnul see, et paljud britid tänapäeval ei teagi, milline on normaalne kehakaal, sest väga paljud on ülekaalulised. «Me näeme rasvumist igal pool enda ümber ja lapsevanemad ei oska seda enda laste puhul ära tunda,» märkis ta.

Vastukaaluks Fryle sai saates sõna ka kehakuvandi eestvõitleja Natasha Devon, kelle sõnul peab muutuma pigem suhtumine liigsöömisesse, sest see samasugune toitumishäire nagu iga teine ja süüdistada ei tohiks vanemaid. «Ma pole sugugi nõus, et vanemate arreteerimine oleks õigustatud – pole kahtlustki, et tegu on väga tõsise juhtumiga ja kahtlemata on vaja sekkuda; vaene poiss ei saaks püstigi, kui ta ümber kukuks. Aga vanemate arreteerimine ja selle väärkohtlemiseks nimetamine viitab pahatahtlikkusele. Me peaks mõtlema, kuidas me suhtuksime sellesse, kui poisil oleks hoopis anoreksia?» arutles ta.

«Kas me oleksime ka siis näpuga vanematele näidanud või oleksime pigem neid toetanud ja neile praktilisi nõuandeid jaganud? Ma arvan, et pigem viimast ja just sellist lähenemist me vajamegi,» lisas Devon, kes on enda sõnul kogenud, et paljud vanemad küll teavad, kuidas laps peaks toituma, aga ei oska last seda tegema sundida.

«Lihtne on eemalt teisi süüdistada, aga minu meelest see häbistab lapsi ja võõrandab neid oma vanematest. Oluline on luua selline ühiskondlik suhtumine, kus laste aktiivsus oleks normaalne ja et neil tekiks tervislik suhtumine toitu. Kui ma läheksin praegu oma perearsti juurde ja kurdaksin, et olen hädas liigsöömisega, siis lükkaks ta suure tõenäosusega minu nina alla paberi toitumisalase infoga. See oleks sama hea, kui et ma kurdaksin, et võtan narkootikume, aga vastu saaksin paberi, kus on kirjas : «Ära võta narkootikume». Me peame veel rohkem vaeva nägema,» nentis Devon.

Hea lugeja, mida Sina arvad, kas vanem väärkohtleb oma last, kui ta ei paku talle tervislikku toitu ja laseb lapsel rasvuda?