Psühholoog: kümme võimalust, kuidas lapsi ilma karistamata kasvatada

Mis talle muret teeb? Foto: SCANPIX

Doktor Laura Markham kirjutab portaalis Psychology Today, et vanemad on enamasti väga üllatunud, kui kuulevad, et ta ei usu tavapärastesse distsiplineerimismeetoditesse. Markham on veendunud, et laksu andmine, tagajärgedega hirmutamine ja nurka panemine ei õpeta lastele vastutustunnet ja ei aita sugugi kaasa nende enesedistsipliini arengule.

Lapsed õpivad kõige rohkem sellest, mida nad omal nahal kogevad. Sellest tulenevalt on kõige efektiivsem kohelda neid nii, nagu me tahame, et nemad teisi kohtleksid: kaastunde ja mõistmisega. Kui annad lapsele laksu või karjud ta peale, õpibki ta käituma agressiivselt.

Ka nurka panemine (mis on muide hülgamise sümbol) annab lapsele mõista, et ta on oma suurte hirmutavate tunnetega täiesti üksi, ja seda ajal, mil ta vajab oma vanemat kõige rohkem. Tegelikult võiks lapsevanem haarata siis võimalusest, et õpetada lapsele tunnetega tegelemise oskust.

See ei tähenda, et vanemal poleks kohustust lapsele piire seada. Loomulikult ei tohi mudilane tänavale joosta, beebit togida, vaibale pissida, naabri lilli kakkuda või koerale haiget teha. Kuid need on piirangud, mitte karistused. Nüüd võid ehk mõelda, et kuidas saab laps järgmine kord aru, et neid asju ei tohi teha, kui teda ei karistata? Järelikult eeldad, et last peab karistama selleks, et ta oma «õppetunni» saaks.

Tegelikult näitavad uuringud, et laste karistamine paneb neid veelgi halvemini käituma. Karistamine teeb vihaseks ja lapsel tekib vajadus end kaitsta. Adrenaliinitase tõuseb, arutlusvõime väheneb, koostööoskus on häiritud. Laps unustab ruttu, mis «paha käitumise» pärast ta karistada sai, kuid karistuse tagajärjel tekkinud emotsioonidega võib ta olla kimpus veel mitu nädalat pärast juhtunut. Kui ta õpibki midagi, siis valetama ja varjama, et vältida uuesti karistada saamist. Karistamine vähendab lapse ja vanema vahelist sidet ja nii väheneb ka võimalus last mõjutada. Turvatundeta ja hirmul laps ei saa vabalt areneda ja õppida. Teisisõnu pole karistamine kunagi efektiivne meetod, kuidas kasvatada vastutustundlikku, hoolivat ja õnnelikku last. Karistamine õpetab lapsele valesid väärtuseid.

Kui lapsevanem suudab piire seades jääda lapsega lähedaseks, ei puikle laps juhendamisele vastu ning tast kasvab hooliv ja vastutustundlik inimene. Seda suuresti tänu vanemate eeskujule, kes oskavad oma tunnetega toime tulla ja oma käitumist kontrollida.

Kuidas siis lapsi karistamiseta kasvatada?

Õpi oma tunnetega toime tulema. Just nii õpibki laps sama. Sina oled tema eeskuju. Kui oled vihane, siis eemaldu olukorrast, ära hakka kohe tunnete ajel tegutsema. Hinga rahulikult sisse ja välja, et rahuneksid enne, kui hakkad probleemiga tegelema. Tahtes karistada pea kiusatusele vastu, see toob alati tagasilöögi.

Austa lapse tundeid. Kui laps on adrenaliini meelevallas, pole ta õppimisvõimeline. Tänitamise ja lapse üksi jätmise asemel püsi tema kõrval, et ta saaks sinu juuresolekul rahuneda. Sinu juures on tal oma tunnete läbielamine turvalisem ja tänu sellele õpib ta lõpuks selgeks, kuidas ise oma emotsioone korda seada. Suure tundepuhangu ajal ei ole mõtet temaga asju arutada, kuid pärast rahunemist ei ole ta sinust eemale tõmbunud ja on juhendamiseks valmis.

Ära unusta, kuidas lapsed õpivad. Võta eeskujuks näiteks hammaste pesemine. Kui ta oli veel tita, näitasid talle ette, kuidas ise hambaid pesed. Alguses oli hambapesu nagu lõbus mäng, kuid ajapikku võttis ta selle üle ja hakkas ise oma hambaid pesema. Sama põhimõtte järgi õpib laps ka tänama, oma korda ootama, asju ära panema, kodulooma toitma, kodutöid tegema ja kõike muud, mis laste kohustuste alla käivad. Rutiin on lapsele hindamatu väärtusega, sest see paneb aluse peamiste oskuste õppimisele. Sa võid vihastada, et ta unustas jälle oma jaki autosse, aga karjumisest pole kasu. Rutiinist on.

Enne parandamist vaata lapsele silma. Selleks, et lapses tekiks soov kõike kõige paremini teha, peab ta tundma sidet oma vanemaga. Halvasti käitumine tulebki sellest, kui laps tunneb, et ta ei saa tähelepanu või kui tal on halb olla.

Lasku lapse tasemele ja vaata talle silma: «Sa oled vihane… Ütle mulle sõnadega, mida sa tahad. Hammustada ei tohi!»

Või võta ta sülle, öeldes: «Sa tahaksid kauem mängida, aga on uneaeg.»

Teine kord jonni ajal hoia lapsega sõbralikku silmsidet ja lausu: «Sa oled praegu nii endast väljas.»

Või kui ta luiskab, siis pane käsi lapsele õlale ja peegelda ta tundeid: «Sa kartsid mulle sellest küpsisest rääkida.»

Pane piirid paika, aga arvesta ka lapsega. Reegleid on kahtlemata vaja, aga seal juures tuleks arvestada ka lapse arusaama asjade käigust. Kui laps tunneb, et teda mõistetakse, saab ta ka piiridest paremini aru.

«Ei hammusta! Sa oled praegu väga vihane ja solvunud, aga sa pead ütlema seda oma vennale sõnadega.»

«Nüüd on uneaeg. Ma tean, et sa tahaksid kauem mängida.»

«Jah, ma mõistan küll, et sulle ei meeldi see, kui ma sind keelan. Aga vastus on ikkagi «ei». Me ei ütle üksteisele «Ole vait» isegi siis, kui me oleme väsinud ja vihased.»

«Sa kardad, aga sellest hoolimata pead mulle tõtt rääkima.»

Igasugune «halvasti käitumine» väljendab mingit vajadust, olgu see nii väär kui tahes. Isegi sinu meelest on see tühine, on lapse käitumise taga alati mingi põhjus. Ta käitub kohutavalt? Järelikult ta tunneb end kohutavalt. Võib-olla on ta väsinud, tahab sinu tähelepanu, vajab pikemat mänguaega või võimalust nutta ja oma tunded endast välja elada? Selgita põhjus välja ja ka lapse käitumine muutub.

Ütle «jah». Lapsed teevad pea kõike, mida me neilt palume, kui me teeme seda armastaval moel. Kui laps testib piire, siis otsi võimalusi, kuidas saaksid «ei» asemel pigem «jah» öelda.

Näiteks: «Jah, on aeg koristada. Jah, ma aitan. Jah, me võime torni püsti jätta. Jaa, kui me kiirustame, siis jõuame ka lisajutu lugeda. Jah, kallis, teeme selle ruttu ja lõbusalt ära.» Kui oled sõbralik ja entusiastlik, nakatab see ka last ja ta ta tuju tõuseb.

Iga päev peab olema kahekesi olemise hetk. Lülita telefon välja, pane arvuti kinni ja ütle lapsele: «Nii, järgmised 20 minutit olen ma sinu päralt. Mida me teeme?» Las ta näitab ise, mida pead tegema. Mängige niisama padjasõda, mürage, naerge, kallistage. Las ta räägib, millest mõtleb. Kui on vihane, las elab end välja. Ole 100 protsenti kohal. Lapsed, kelle vanemad pühendavad neile iga päev oma aega, saavad vabalt kõiki oma tundeid väljendada. See teeb neid vabaks ja nad TAHAVAD hästi käituda.  

Anna endale andeks. Sa ei saa olla hea vanem, kui tunned end pidevalt süüdi. Täpselt samamoodi nagu ka sinu laps ei saa käituda «õigesti», kui ta tunneb end halvasti. Suhteid saab alati parandada. Hakka kohe täna pihta.

Kui kõik ebaõnnestub, lohuta ennast. Siis lohuta oma last. Laste kasvatamise puhul ületab armastus ja ühtehoidmine kõik muu.

Ei usu? Proovi seda nädal aega ja vaata, mis toimub.