Terapeut: seksuaalse vägivalla ohvrile ei tohi esitada miks-küsimusi

Kait Sinisalu

FOTO: Margus Ansu/Postimees

Eesti Naiste Tugikeskuste terapeut Kait Sinisalu ütles 8. mail toimunud seksuaalvägivalla konverentsil, et Eestis ei räägita peaaegu üldse abielusisesest seksuaalsest vägivallast, kuigi see on väga oluline. Lähisuhtevägivalla ohvrid on väga spetsiifiline sihtgrupp, kelle puhul on vaja erilist lähenemist.

Sinisalu puutub oma töös peamiselt kokku lähisuhtevägivalla ohvritega ning saab oma kogemusele tuginedes öelda, et vägivaldses paarisuhtes on vähemalt 80 protsendil juhtudest vägivald ka seksuaalne.

Eesti naiste varjupaikade esindaja selgitusel on abielusisese seksuaalsest vägivalla mõistmine ohvritele raske, sest nad ei taju, et pole juhtunus ise süüdi. «Ausalt öeldes on Eestis ikka veel küllaltki meestekeskne ühiskond, kuigi me areneme suurte sammudega. Naised arvavad, et nende kohus on olla abikaasaga vahekorras ja nad siiralt usuvad seda, sest nii on alati olnud,» selgitas Sinisalu.

Näiteks ütlevad ohvrid tihti esimese asjana, et suhtes on seksiga kõik korras. Palju kasutatakse väljendit «abielukohus». Vägistamisega soetakse jõhkrat vägivaldset kallaletungi ja üldjuhul seksuaalvägivallaga ohvrid end ei identifitseeri, sest nad ei tea, mis see on.

Jõhkramad on Sinisalu sõnul need juhtumid, kus ohvrit sunnitakse sadomasopornot vaatama ja seal nähtut järgi tegema. Sageli on naised end sellistes olukordades veennud, et nad ise tahavad midagi sellist teha, sest nad soovivad olla moodsad ja avatud suhtumisega. Lähemalt rääkides on see aga osutunud ikkagi väga traumeerivaks kogemuseks.

«Traumajärgset stressi on Eestis aladiagnoositud,» jätkas terapeut, kelle sõnul diagnoositakse ohvritel pigem ärevushäire või depressioon, mis ei tähenda, et neid samuti poleks. Traumajärgne stress on hilinev reaktsioon katastroofilisele sündmusele, nii lühiajalisele kui kestvale, kusjuures inimese psüühika jaoks on spetsialisti selgitusel võrdselt kannatust põhjustavad tegevused nii koduvägivalla ohvriks olemine kui piinamine, vahet pole, kas see on ühekordne või kestev.

Seda oleks Sinisalu sõnul oluline teada just neil, kes abielusisese seksuaalvägivalla ohvritega tegelevad. Näiteks on ta kuulnud juristide või sotsiaaltöötajate suustki lauseid: «See naine oli vastik», «Ta oli nii alandlik, et selline ajabki mehe närvi», «Ise ohver, aga nii vihane» jne.

«Traumajärgses stressis võibki inimene olla pidevalt valvel, vihane ja raevus, sest ta on haige.  Ohver võib olla haige ja vahet pole, kas ta inimesena meeldib või ei meeldi,» toonitas ta ja rääkis, et mõnikord kurdavad naised isegi, et on muutunud vastikuks inimeseks, kes ärrituvad ja on vihased. «See ongi reaktsioon traumale, me ei pea olema psühhiaatrid, et seda teada. See on loomulik reaktsioon.»

Kui traumaga akuutses faasis tegeleda ei saa, tekivad ohvril selle tõttu teised häired. Palju esineb näiteks sundpesemist või teatud tegevuste vältimist (ohver ei reisi, ei maga kodust väljaspool vms). Võivad tekkida sümptomid, mis segavad tavalist elu. Kord tuli üks naine Sinisalu jutule aastaid pärast juhtunut siis, kui ta nägi enda vägistajat ülekäigurajal ja tahtis meest alla ajada. Sel hetkel sai naine aru, et ta on ohtlik ja peab abi otsima.

Spetsialistidel tuleb ohvri abistamiseks tegeleda ühelt poolt sümptomitega, aga teiselt poolt ka algse traumaga. «Kui me traumat taas läbi ei koge, siis me seda parandada ei saa. Inimestel on palju kaitsemehhanisme, see pole lihtne töö,» nentis terapeut.

Lähisuhtes seksuaalse vägivalla korral on trauma kumulatiivne ja see on ohvri abistamiseks palju keerulisem. Kui ründab võõras ja ühekordselt, on ennast palju lihtsam positsioneerida, aga partnerite vahel on väga suur rollisegadus. Terapeudile on ka öeldud, et minusugusega polegi midagi teha kui jalaga anda.

«Lähisuhtevägivalla ohvrid on väga spetsiifiline sihtgrupp. Me peame teadma, kuidas nendega käituda. Nad on väga tundlikud,» rääkis terapeut, kelle sõnul on palju abi ka lihtsalt sõbralikust pilgust. Sinisalu sõnul tuleb ohvritega tegeledes igal juhul vältida miks-küsimusi, nagu näiteks: «Miks te ei põgenenud?», «Miks te vastu ei hakanud?» jne.

«Politseinike iseloomuomadused on väga olulised, inimene peab suutma ja tahtma sellega tegeleda, et ta mõistaks neid ohvreid ja usuks neid, mitte ei hakkaks miks-küsimusi esitama,» lisas Sinisalu, kelle sõnul on võrdselt halvad ohvri poole pöördumised, kus kasutatakse sõnu: «Te väidate, et teiega juhtus…»

Terapeudi sõnul on väga oluline uskuda ohvreid, sest kuigi valesüüdistusi võib esineda, on neid siiski äärmiselt vähe ja need on pigem kui tõrvatilgad meepotis. Kui valesüüdistuste ärakuulamisega seoses ongi kulusid või kui ärakuulaja tunneb end petetuna, siis on see ikkagi parem, kui et järgmine ohver jäetakse uskumata ja hakatakse oletama, kas see ikka oli nii. 

Tagasi üles