Ärge ehmuge: tossud jalast ja jooksma! Pikka, väga pikka maad. Jah, paljajalu – kuidas muidu?!
Paljajalu mahemaraton lõputul rannaribal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kummaline, et ettepanek «mis oleks, kui jookseks maratoni paljajalu» tõi minusse jumaliku rahu ja äratundmise. Minu ema lause «sa oled hull ja ei tee seda!» paitas mind sama õrnalt ning ühel kaunil hommikul seisingi koos käputäie paljasjalgsetega Baltimaade esimese paljajalumaratoni stardis kaunil Kuramaa rannal. 400 kilomeetrit kodust, mõte lennus, aga jalad sõna otseses mõttes kindlalt maas.
Poleks päris õige öelda, et läksin treenimata. Olin paljajalu jooksmise kohta lugenud kaht artiklit ja jalavarjudeta jooksmaski käinud. Nii neli-viis korda, pälvides tänavatel kaastundlikke pilke.
Treeningute alguses oli tõesti pisut valus, mistõttu proovisin joosta nii, et jalgadega maad ei puuduta. Kuid kinnitan, et juba teisel kilomeetril sain jalad julgemalt maha panna ning veendusin, et selles on omajagu tõtt, et paljajalu kontrollime oma keha ja jooksu hoopis paremini kui jalanõudes.
Proovisin päkkadega siledat asfalti (hea), värskelt pinnatud ja killustikuga kaetud tänavaid (mhmm... käib kah!), metsaradasid (imeline) ja ümber Viljandi järve ringi (ei soovita, sest talumatult palju kruusakive kinnistab sinus hüppa-jookse-hüppa-stiili).
Igal juhul tundus, et mõnikümmend kilomeetrit liivaranda saab olema leebe jalutuskäik, sest «mis siin valesti minna saab».
Tõepoolest, umbes poolteist kuud pärast suurt jalutuskäiku oligi viimane verevill jalgadelt kadunud!
Mis siis tegelikult jalgadega juhtus? Uuringud ja paljajalu-gurud ju kinnitavad, et tossudeta jooksmine vähendab spordivigastusi, hoides eriti põlvi ülekoormuse eest. Ilmselt polnud minu villidest ühtlaselt tumepruuniks värvunud jalatallad vigastus, vaid pigem kogemus.
Valed närvisignaalid
See oli kogemus mu vähesest kokkupuutest maaga ning ka sellest, et liiga kergelt kipuvad külge kleepuma tossureklaamide hüüdlaused, nagu «supertoetus teie jalgadele», «polsterdus vähendab põrutusi» ja «nüüd te ei tunnegi, et jooksete». Aga loomulikult ei tunne, kuna 200 000 jalataldadel paiknevat närvilõpet ei anna jooksja ajusse tagasi eriti palju signaale pinnase, jooksutehnika, väsimuse ja muu kohta. Signaale saab aju pigem jalatsi kohta, sest kontakt jooksja ja pinnase vahel on kadunud.
Vahetus jooksmises osalevad paljad jalad on aga sama tundlikud ja osavad kui käed. Ei usu? Ma pole küll kuulnud, et keegi tahaks minna massööri juurde, kes kannab seansi ajal parimate meistrite tehtud pajakindaid.
Vaatamata oma esimestele villidele tundsin jalavarjudeta jooksmisest siirast mõnu, mistõttu oli pisut üllatav, et mõned maratoonarid jooksid paljajalu… jalanõudes! Tõepoolest võite poest leida minimalistlikke jalavarje, mis tõotavad võimalikult naturaalset päkale maandumise jooksu. Jooksjate seas on sahinaid tekitanud fivefingers’id (varvassussid), milles lippaja meenutab pisut kalossides parti. Baltimaade esimesel paljajalumaratonil Kurzeme liivadel paterdas neid parte õige mitu ning näo ja oleku järgi kulges nende jooks üsna ladusalt.
Kurzeme kuulub merele…
Kõige suurem elamus oli siiski imeline rada, kus maraton kulges. Meil pole midagi vastu panna sellele 53-kilomeetrisele kivideta liivarannale, kus segamatult joosta «maailma lõppu».
Ja isegi lätlased ei teadvat, milline puutumata ilu neil suurte männimetsade sees peitub. Nõukogude ajal suletud tsoonina tundmatuks jäänud piirkond on nüüd hõredalt asustatud, keskmisest vaesem looduskaitsealune kant, kus massiüritusi korraldada ei tohi ning mis on suve keskel rannalindude aktiivse munemise tõttu üldse lukus.
Igal juhul viis mändide ja lainete vaheline lõputa jooksutrass sportlased omamoodi transsi ja fantaasiamaailma. «Jookseks nagu Lõuna-Aafrikas,» jõudis parima eestlasena maratoni teisena lõpetanud Artur Rauhiainen järeldusele, ehkki ta pole kunagi Lõuna-Aafrikas käinud.
Minulgi tekkis neil hetkedel, kui ees ega taga polnud kedagi näha, voogava meloodiana kulgev tunne, nagu jookseks muretult Raimonds Paulsi nootidel laulva Vello Orumetsa tuules:
Kurzeme kuulub merele, laule loob Kurzeme merest ja meri loob Kurzemest.
Kurzeme kuulub merele. Laulavad luited ja laulavad laiuvad veed…
Ja kui ühel imelisel lõigul tuli paarsada meetrit teha takistusjooksu üle vette langenud männitüvede, laulis Vello:
Tuiskavais lainetepritsmeis Kurzeme suul, tundide kaupa seikleb Kurzeme tuul.
Nägusad männid, tuuletuiskude ees, peitsid pikki ripsmeid merevees.
Oli ka paar keerulisemat lõiku. Ma ei tea, kas sellel inimesel, kes paljajalujooksu reklaamivas tekstis kirjutas, et kahe jõesuudme ületamisel tuleb kahlata põlvini ulatuvas vees, olid väga pikad jalad või valitses kirjutamishetkel lihtsalt mõõn. Lasin üle strateegiliste kehaosade ulatunud veel ennast jahutada. Minu arust tõmbavad külmas vees asjad reeglina kokku, aga tundus, et pärast teist jõge hakkasid kilomeetrid muutuma pikemaks. Merekohin kõrvus asendus tasahilju verekohinaga.
200 000 närvilõpet taldadel saatsid mulle signaali, et mida kiiremini finišisse jõuad, seda parem. 34 kilomeetrit on tänane maksimum ja tänasin iseennast, et olin jooksule registreerimise ajal täie mõistuse juures olnud, sest oleksin võinud valida ka 53-kilomeetrise ultramaratoni.
See oli mu elu ilusamaid jookse. Ühtlasi soovitan teilegi soojalt teha üks paljajaluproov. Täitsa kindlalt pole mõistlik alustada kohe maratonist nagu mina. Just rannas väikeste lõikudega alustamine on jalgadele puhas rõõm. Uskuge, pärast seda olete elamustest tulvil ja kellavärgina töötav vereringe toob rõõmsa puna põsele. Tallamassaaž missugune!
Kas pelgate, et keegi vaatab teid veidra pilguga? Sellest pole hullu. Kui olete teistega väga sarnane, ongi aeg peatuda ja tõsiselt järgi mõtelda. Tossud jalast visata ja teha endale kingitus!
Loo autor Leo Ariva (45) on Kultuurikava.ee väljaandja