Aitab linnast! Lähme hoopis maale elama!

Priit Pullerits
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Julgete päralt on tulevik: Kairi Põldsaar, põline Tallinna ja ka Tartu tüdruk, ei pelga, et maale metsade-põldude äärde kolimine võiks elu kuidagi raskeks teha. Pigem vastupidi!
Julgete päralt on tulevik: Kairi Põldsaar, põline Tallinna ja ka Tartu tüdruk, ei pelga, et maale metsade-põldude äärde kolimine võiks elu kuidagi raskeks teha. Pigem vastupidi! Foto: Kristjan Teedema

Ei ole sugugi nii, et kõik noored pagevad maalt linna. See on müüt! Leidub noori, väga haritud üksikvanemaid, kes lahkuvad Tallinnast nii kaugele kui vähegi saab. Ja saavad seal edukalt hakkama.

Kõigist kohtadest, mis Eestis leida, kasvas Kairi Põldsaar, Tartu Ülikooli geoloogia doktorant, üles Lasnamäel. «Olen läbi ja lõhki kiviuss,» ütleb ta enda kohta.

Kõigist kohtadest, mis Eestis valida, valis ta aasta tagasi elamiskohaks Värska. Enam kaugemale kui Kagu-Eesti idaserva pole Lasnamäelt võimalik kolida. Aga töökoht – see on Põldsaarel jätkuvalt Tallinnas. Ta töötab Eesti loodusmuuseumis geoloogiaosakonna juhatajana.

Ajastul, mil enamik pageb pigem maalt linna, esindab 35-aastane Põldsaar oma nelja-aastase tütre Leenuga vastupidist, tasapisi, ent üha selgemalt hoogu koguvat liikumissuunda: linnast maale.

Maa, antud juhul Värska eelised pealinna ees on mõõdetavad rahas. Lasnamäel maksis Põldsaar ühetoalise korteri eest üüri 250 eurot kuus. Värskas maksab sada eurot – aga seda kõigi mugavustega neljatoalise eest. Kinopilet maksab Värskas vaid kaks eurot, ja selle eest näeb, muide, ikka uusimaid filme, mitte halle ja kulunuid.

Lisaks on Värskas kaks kohvikut (prae hind kaks eurot, mitte üle kümne, nagu Tallinnas). Ujumas saab käia Värska sanatooriumi veekeskuses, mustikaid ja seeni korjata otse maja tagant metsast. «Kultuuri ja sporti teen palju rohkem kui Tallinnas,» kinnitab Põldsaar. Ratast maja eest ära ei varastata, poodi minnes võib koduukse lukustamata jätta, tütre võib rahumeeli õue mängima lubada. Lasnamäel, lisab Põldsaar, ei söandaks ta last eales omapäi jätta.

Ja lasteaiakoha sai samuti kohe. Mitte nagu Tartus, kus lootusetult lõputud järjekorrad sundisid naasma pärast magistriõpinguid Tallinna, kus tutvuste abil õnnestus Leen lasteaeda sokutada.

Saatuslik kohtumine

Leenu sünd oligi sündmus, mille ajel ülikooliaastail allasurutud maa kutse Põldsaare meeltes taas endast märku hakkas andma. Ta oli lapsepõlves veetnud õega kõik suved ja nädalalõpud Tallinna lähistel vanavanemate juures, roninud puude otsa, mänginud piimapukil ja ajanud hanesid taga. Ja ta tahtis, et tema tütre lapsepõlv kujuneks sama roosiliseks.

Aastaid külastas Põldsaar kinnisvaraportaale. Vaatas seal müüdavate talude pilte, unistas... Ja ka kahtles: kas saan maal hakkama? Kas saan maal oma lemmiktööd edasi teha? Kas naabrid ja kohalikud võtavad omaks? Kuni aasta tagasi sattus päris juhuslikult, oma tütar ja õe kaks poissi käe otsas, Tallinna Tehnikaülikoolis messile «Maale elama».

Seal jäi ta silma ühele Kagu-Eesti mehele, noorele ja atsakale Värska kogukonna entusiastile. «Mida siin teete?» küsis too. «Mul on huvi maale minna,» kõlas vastus. «Kui suur huvi?» järgnes uus küsimus. «Suur,» oli vastus.

Mõne kuu pärast pakkis Põldsaar Lasnamäel asjad ning sõitis suveks Värskasse. Et eks näis, kuidas läheb – äkki leiab talukoha, millest teha suvekodu. Ja kui maal ei sobi, saab ju sügisel Tallinna tagasi minna.

Tallinnas ta käib, aga paar korda kuus. Käib tööl. Värskast kolm ja pool tundi autoga. Ent see pole raisatud aeg, kinnitab Põldsaar. See on aeg, mil saab tütrega segamatult rääkida ja laulda. Enamiku tööülesannetest, nagu uuemale ajale kombeks, saab siiski täita kodukontorist. Lisaks teeb ta geoloogina koostööd Värska sanatooriumi mudaravitsejatega, samuti on ajapikku kogunenud teisi nn projekte, milles kaasa lüüa. Tööd jagub – ja sissetulekut koos sellega.

Luuretöö viljad

Nüüd, Värska kandis juba sisse­elanuna, saab ette võtta järgmise sammu: otsida korteri asemele oma väike talukoht. «Ega ma uhket valmis villat endale lubada saa,» tõdeb Põldsaar, «aga pisikese räämas majakese küll.» Talv läbi tegi ta ümbruskonnas luuretööd ning avastas mitu paljutõotavat varianti. Mitmedki omanikud on talle tunnistanud, et näe, jah, maja seisab juba tükk aega tühjalt, ei ole viitsinud seni müüa ega oska ka. Lähiajal tuleb leitud kohad ehitusmeeste abiga põhjalikumalt üle vaadata.

Ent kiiret pole. Põldsaar tunneb, et ammune unistus oma majast maal on muutunud mõnusaks, nauditavaks protsessiks.

«Stressitase on kõvasti alla läinud,» võrdleb ta maaelu meluga Tallinnas. «Elu on tšill ja rahulik.» Peab pausi, siis küsib: «Tundub klišee?» Ja vastab: «Ei, nii ongi!»

Neile, kes mõtlevad minna maale

Värska valda Kagu-Eestis on seoses kodanikualgatusega «Maale elama» kolinud 12 inimest.

Liikumise eestvedaja Meel Valgu andmeil kolis eelmisel aastal «Maale elama» algatuse mõjul Lõuna-Eestisse vähemalt 40 peret, kokku üle saja inimese.

Tänavu laieneb algatus üle-eestiliseks. Järgmise nädala laupäeval, 26. aprillil osaleb Tartus «Maale elama» messil 56 kogukonda kogu Eestist.

Valgu sõnul ei ole messi eesmärk veenda linnainimesi iga hinna eest maale kolima, vaid anda neile, kes on südames selle otsuse juba teinud, taustainfot kogukonna kohta. Samuti saab messil küsida nõu kaevumeistrilt, palkmaja spetsialistidelt, pottsepalt jne.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles