Pille Minev: kõik on jube paksud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu kümnest SALEDAST sõbrannast on üheksa KOLE PAKSUD. Just nii vastuoluline see ongi. Kevadel läheb asi veel eriti hulluks. Mitte et kellegi kehakaal hakkaks silmatorkavalt tõusma, aga kergeks paanikaks näib olevat põhjust küll. Mina hädaldan ka igaks juhuks kaasa.
Inimese kohta ei ole viisakas öelda «paks». Hiljuti rääkis kurvikas vallaline sõbranna, kuidas tema ellu tekkinud austaja soovis teha komplimenti ja nimetas naist kaunilt korpulentseks. «Kas ta tegelikult peab mind paksuks...» oli sõbranna puudutatud. Sellest võiks arvata, et paksuks nimetavad ennast peamiselt ikka normaalse kehakaaluga inimesed, ja kellel kilosid kipub liiast olema, on selle sõna suhtes pigem väga tundlikud.
Tean ühte inimest, kes ütleb enda kohta põhjendatult «paks», ja see on minu ema. Usun tema sõnu, et suur kehakaal pole tema jaoks kunagi probleem olnud, ja austajatest pole ta ka puudust tundnud. Nojah, teine põlvkond ja teised ajad. Kui palju on tänapäeval neid mehi, kes söandavad enda kõrvale võtta sümpaatse iseloomuga paksukese? Õnneks ikka on ka, ja minu tunnustus neile. Vaatamata sellele, et ma ise oskan ühiskondlike paanikahoogude ja tüüphoiakutega liigagi tihti kaasa minna.
Käisin sügisel Ameerikas Texase osariigis. Tütar kommenteeris sihtkohta järgnevalt: «Texase kohta olen kuulnud ainult usuhulludest ja geivihkajatest (protestid siltidega «Jumal VIHKAB geisid» jne), pluss meeletult suured portsjonid, isegi eelroad olevat massiivsed ja inimesed ise ka.» Samasugust infot sain teisteltki, kel mingigi arvamus Texase kohta. Tõeliselt pakse inimesi oligi seal palju, ja kui nüüd rääkida Ameerika paksudest, siis see on ikka hoopis midagi muud.
Minu ema on küll paks, aga mulle on selgelt arusaadav, kus on tema pea ja kael ja rinnad ja puusad. Kui aga ameeriklane on otsustanud korralikult paksuks minna, siis saab see olema üks suur ja liikuv rasvapirukas. Pea ja põlvede vahel kehaosasid ei erista. Kurvad nad ei tundunud, võib-olla on tore sedaviisi ringi leemendada, kui omasuguseid palju ümber on.
Meil pole seis nii hull, aga tänaseks on minugi sõpruskonnas paar naisterahvast, kes on teinud maovähendusoperatsiooni. Minus tekitab see kõhedust, aga külla on neid tore kutsuda, söövad jube vähe.
Noorena võisin süüa iga kell ja palju tahes, enam paraku mitte. Muutus toimus õnneks aastatel, mil rahvasport ja tervisliku toitumise kampaaniad olid just hoo sisse saanud. Liikusin massidega kaasa ja olen hoidnud ennast kangekaelselt üsna püsivas kaalus.
Kevad on saabunud, kampaaniad käima!