Kuidas toetada laste enesekindlust ja loovust?

FOTO: SCANPIX

Kõik lapsed on sünnipäraselt loovad, loovus on meie kaaslaseks lapsepõlvest alates. Sellest, kuidas on loovust koheldud, sõltub täiskasvanuna meie innukus loovate lahendusteede väljapakkumisel ja loomingulisel lainepikkusel püsimine. Igal lapsel on oma õrn ja kordumatult eriline olemus, seda tundma õppides ja toetades saame kaasa aidata loova inimese kujunemisele, kirjutab Sensa.

Kuidas toetada laste enesekindlust ja loovust:

• Armasta last tema enda pärast, mitte selle pärast, millega ta toime tuleb või teha oskab – ja väljenda seda.

Ühel mu kaaslasel on tema sõnade kohaselt enesekindluse üheks alustalaks soe lapsepõlvekogemus. Nimelt äratasid vanemad teda igal hommikul sõnadega: «Tõuse, meie kallis printsess!» Ja nii aastast aastasse! Hiljem asendus sõna «printsess» variatsiooniga «kaunitar» jne.

• Paku lapsele võimalusi sõltumatuks loovaks tegevuseks: luba tal katsetada ning hoidu kontrollimast, juhendamast, kui ta seda ei vaja.

Olin tõsiselt hämmingus, kui mu nelja-aastane poeg hakkas ootamatult «jamburgerit» meisterdama: võttis kaks sepikuviilu, määris ühele võid ja teisele pasteeti, pani vahele salatilehe ja hakkas seda rahulolevalt nosima.

• Aita lapsel probleeme märgata ja lahendama õppida.

• Julgusta last olema originaalne ja omanäoline, leidma probleemidele mitmeid vastuseid. Küsi: «Kuidas veel saaks teha?»

• Vali lapse jaoks väljakutsed, millega kaasneb väikseim läbikukkumisrisk. Samas lase lapsel kogeda ka vigade tegemist, õpeta talle selle möödapääsmatust ning näita, et viga parandades õpib kõige tõhusamalt.

• Väljenda rahulolu selle üle, kui laps püüdis anda endast parima, mitte eelkõige tulemuse üle. Õppige koos protsessi ja tegevust nautima.

• Kehtesta tegevusele kindlad piirid (materjali kasutamisel, ümbruse ja teistega arvestamisel jne), õpeta alustatud tegevuse lõpetamise olulisust.

Igal mängul oma kindel kord ja reeglid. Ka vaba, nn spontaanse mängu puhul on tavaliselt mingid piirangud. Teate ju, kui kirglikult lapsed vahel hüüavad: «Nii ei tohi teha!». Lapsed (ja ka täiskasvanud) vajavad piire – ilma selguseta, mis toimub raami sees, on väga keeruline raamist välja minna (ehk loovalt toimetamine võiks järgneda õpitud alustõdedele). Näiteks erinevate kunstivahenditega tutvumist võiks alustada sel viisil: esmalt proovige, mismoodi see vahend töötab. Sealt edasi saab uudistada, kuidas vahendeid omavahel kombineerida: kuidas teha pilti õlipastellide ja vesivärvidega, kuidas kleepida hiljem sinna peale väljalõigatud pilte jne.

Selgitage, et neid töid tehakse paberile või mõnele muule kokkulepitud alusele. Liikuge sammhaaval ja nautige lapse tutvumisprotsessi uute maailmadega. Selline turvaline tutvus annab võimaluse hiljem teoks teha ka teistsuguseid mõtteid (kui värvimine on juba käpas, küsige näiteks, kuidas näevad välja roosad ja sinised puud) ning leida uusi väljundeid loovate mõtete katsetamiseks. Ühe selge piiritähisena pean oluliseks lastele edasi anda arusaamist, et värvide abil saab ellu viia palju erilisi mõtteid ning need ei ole loopimiseks, sees kõndimiseks või seintele määrimiseks.

• Paku lapsele erineva iseloomuga võimalusi oma loovuse kogemiseks mängu, liikumise, muusika, meisterdamise jne kaudu.

• Hoolimine ja usaldus loovad eelduse pühendumiseks ja panustamiseks – ja seda nii laste kui ka täiskasvanute puhul.

Loovuse kohta saad pikemalt lugeda aprillikuu ajakirjast Sensa!

Tagasi üles