Ka naised kogevad keskeakriisi

FOTO: SCANPIX

Arvatakse, et keskeakriis on miski, mis vaid mehi kimbutab. Kes poleks kuulnud lugusid meestest, kel on edukas karjäär, perekond ja kodu, kuid kes 40-50. eluaastates igatsevad kõrvalsuhet, ostavad kalli Ferrari või hakkavad maniakaalselt trenni tegema. Tegelikult võib seda juhtuda ka naistega, kirjutab Body and Soul. 

«Seda nimetatakse keskeakriisiks, kuid tegelikult võib see juhtuda ükskõik kellega ükskõik millises vanuses,» ütles Sydneys tegutsev kliiniline psühholoog Anne Devlin. Sellest tekib küsimus, kas me peaksime keskeakriisi nii väga kartma või võiks seda pigem võtta kui positiivset kogemust?

Milline on naiste keskeakriis? Kas naine on sel ajal sõltuv ilukirurgiast ja botox'ist? Või ihkab ta afääri mõne noore mehega? Kas ta tahaks kõik oma asjad kokku pakkida ja mõneks ajaks puhkusele sõita?

Paljude jaoks ei pruugi see üldse nii suuri muutusi kaasa tuua. Vähem märgatavad sümptomid võivad olla igavus, väärtusetuse tunne, üksindus, depressioon ja ärevus. Samuti võib juhtuda, et naisel tekib alkoholiprobleem, ta vahetab pidevalt töökohti või kallimaid, kulutab poodides ohjeldamatult raha, kuid ei leia millestki igatsetud rahuldust.

Keskeakriisi võivad esile kutsuda lahutus, tõsine haigus, koondamine, tühjaks jäänud kodu, vanemate kaotus. Samas võib see juhtuda ka ilma näilise põhjuseta. Oluline küsimus on: miks? Millised sügavale juurdunud tegurid mõjutavad seda, et paljud meist kogevad 35-55 eluaasta vahel seda hirmutavat kogemust?

Identiteedikriis

Psühhoanalüütiku ja autori James Hollise sõnul on keskeakriisi puhul tegemist psühholoogilise kogemusega. Tema arvates võib esimesi vihjeid sellele märgata juba 20. eluaastate lõpus, sest siis saab läbi n-ö esimene täisiga. Siis ei mõtle me enam nii nagu lapsepõlves («Minust saab astronaut» või «ma tahan saada kuulsaks lauljaks»), selleks ajaks oleme loobunud ka tõotustest, mille teismelisena andsime («Ma ei tee kunagi samu vigu, mis mu vanemad tegid» või «ma kirjutan kunagi maailmakuulsa raamatu»).

Keskeakriisi ajal taipame, et meie lapsepõlve ja teismeea unistused olid fantaasiat täis ning me peame silmitsi seisma täiskasvanuea karmi reaalsusega.

Pole tähtis, kui palju me üksteisega võistleme või kui kõvasti pingutame, me oleme kõik ühesugused. Me ei kontrolli midagi. Me ei tea, mida homne toob. Meie tõekspidamised ja oletused lõhutakse tükkideks. Kõige karmim võib olla hetk, mil taipame, et me liigume kõik ühes suunas. Meil kõigil on vaid üheotsapilet.

Anne Devlin ütles, et kriis saabub siis, kui me taipame, et meie olemus on defineeritud läbi ühiskonna, et meil endil puudub selle üle kontroll. Tema sõnul on see põhimõtteliselt identiteedikriis.

Hollise arvates on üks šokeerivamaid hetki see, kui me saame aru, et meie vaikiv kokkulepe universumiga ei pea enam paika. Me kasvame ju üles arvates, et kui me järgime reegleid, teeme kõike nii, nagu meile öeldakse, oleme heasüdamlikud, siis on kõik korras ja me elame õnnelikult kuni surmani.

Murdumispunkt

Tavaliselt toimub see keskea paiku, kui mõistame, et elu polegi nii lihtne. Taipame, et heade inimestega juhtub ka halbu asju ja vastupidi. Kuigi see kõlab süngelt, võib see olla uskumatult vabastav. See sunnib meid lõpetama lihtsalt kulgemise. Me hakkame hoolikamalt kaaluma oma otsuseid, nende mõju teistele ja mida me oma ülejäänud teekonna jooksul tahame teha.

Me elame kohutavalt konkreerivas, materiaalses, individuaalses maailmas – meie maailm ülistab raha, vara, ideaalsust ja kuulsust ning me ei saa endale lubada seda, et astume kasvõi hetkeks jooksulindilt maha. Devlini sõnul vastab see veel eriti tõele naiste puhul: «Naised tunnevad suurt survet, et olla ilusad ja nooruslikud. Naisi mõõdetakse välimuse, mitte nende olemuse järgi.»

Keskeakriis on kahtlemata valus kogemus, mis võib inimese hävitada. Teisest küljest võib see olla ka äratuskõneks, just naistele. Teadlaste sõnul on suurim erinevus keskeakriisi läbivate meeste ja naiste vahel see, et naised vaatavad tulevikku lootusrikkamalt kui mehed. Naiste jaoks võib keskeakriisist tingitud muutus väga positiivne olla.

«Kui meie elus on kriis, siis seda tuleks võtta võimalusena muutuda,» ütles Devlin. «Peame õppima koos selle muutusega toimima ja selle omaks võtma.» Seega ei tohiks keskeakriis olla midagi, mida me kardame. Esialgu on see kindlasti hirmutav kogemus, kuid tegelikult võib keskeakriis olla üllatav kingitus.