Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Logopeed: kakskeelses peres peab vanem rääkima lastega enda emakeeles

Lapsed lobisemas. FOTO: SCANPIX

Logopeed ja kakskeelsete laste ema Ana Paula G. Mumy kirjutab portaalis Multilingual Living, kui šokeeriv on tema jaoks avastus, et paljud vanemad pelgavad rääkida oma lastega emakeeles kogukonnas, kus kõneldakse mõnd teist keelt. 

Tundub, et sel teemal kirjutamine on üleliigne, sest nii palju on avaldatud häid artikleid ja teadusel põhinevat kirjandust kakskeelsuses kohta, ja igaüks peaks teadma, et see tuleb kasuks ka neile lastele, kel kõne hilineb, ent tunnen selleks siiski sundi, sest üha enam on neid vanemaid, kes ei kõnele oma lapsega emakeeles.

Miks peaks vanem rääkima oma lapsega emakeeles?

Esimene ja kõige lihtsam põhjus on see, et siis kujuneb sellest lapse dominantne keel, mida ta valdab kõige paremini. Sellest tulenevalt on see ka keel, milles laps saab end kõige kvaliteetsemal moel väljendada ja saab sellest ka järjepidevalt ja efektiivselt tuge teiste keelte õppimiseks.

Isegi kui lapsevanem õpib ära kohaliku keele, siis on tema grammatikalised oskused, sõnavara ja väljendusoskus kõige paremad emakeeles. Olen sageli kuulnud, et õpetajad soovitavad lapsevanematel mitte rääkida oma lastega emakeeles, sest see tekitavat segadust ja laps hakkab hiljem rääkima. Kardetakse, et lapsel tekivad koolis õpiraskused. Tegelikult näitavad uuringud hoopis vastupidist!

Teiselt poolt olen ka näinud palju selliseid peresid, kus kõneldakse lapse sünnist kuni eelkoolini ainult emakeeles ja siis toimub järsk muutus, kus laps peab hakkama saama täiesti teises keelekeskkonnas.

Siin saab probleemiks see, et keele põhi, millega laps oli harjunud, tõmmatakse talt nagu vaip jalge alt ära, et laps harjuks uue keelega. Uuringud on näidanud, et lapsel on palju lihtsam teist keelt õppida, kui tal on tugevad esimese keele oskused. Teisisõnu on keerukas üles ehitada teist keelt, kui puudub esimese keele põhi ja pidev toetus teise keele õppimise ajal.

Kui sa ei räägi lapsega oma emakeeles, takistad tema keelelist arengut ja paratamatult mõjutab see last negatiivselt ka pikas perspektiivis. Lapsed peavad saama end enne kodus vabalt väljendada, et nad saaksid seda teha ka kodust väljas. Seepärast ei tohiks neile keelata emakeelt, isegi kui kõne viibib.

Kui oled kakskeelse pere vanem, siis ära pelga oma kooliealist last ka kodutöödel aidata. Sa saad ikkagi abistada teda kodutööde, kooliprojektide ja ülesannetega, mis on kogukonna keeles. Soovitav on lugeda lapsega ülesandepüstitust kogukonna keeles. Oluline on aga see, et igasugune verbaalne suhtlus lapsega kodutöö kohta oleks emakeeles.

Teisisõnu on oluline, et jagaksid lapsele juhtnööre emakeeles. Samas keeles jaga nõuandeid, selgita küsimusi. Aruta tegevuskäiku ja selle tähendust teie emakeeles. Kakskeelsetele inimestele on ühelt keelelt teisele lülitumine normaalne suhtluse osa – see ei tekita ega soodusta segadust. Kakskeelsuse puhul on see igati loomulik ja kohane käitumine.

Kasuta oma emakeelt igapäevavestlustes ja tavatoiminguid tehes, pere väljasõitudel ja pereüritustel. Lapse keeletaju heaks arenguks peab ta kuulma keelt, mida kõneldakse nii kvaliteedi kui kvantiteedi poolest hästi. Lapsevanemad on peamised isikud, kes saavad talle sellist tuge pakkuda.  

Tagasi üles
Back