Kolm moodust, kuidas tööintervjuul valetatakse

FOTO: SCANPIX

Nendel tööintervjuudel, kus osaleb palju kandidaate, võib silmata kolme huvitavat psühholoogilist nähtust: enesepettust, mulje loomist ja sulaselget valetamist. Kes seda teevad? Mõlemad, nii tööandja kui töövõtja. Ega tööintervjuul ei luiska ainult need, kes tööd otsivad.

Tööintervjuu on nagu omamoodi etendus, kus osalised esitavad pähe õpitud rolle. Küsimusi ja vastuseid on eelnevalt harjutatud. Kumbki võib olla nii keskendunud oma perfektsele sõnastusele, et teise poole aususe tuvastamiseks mahti ei jäägi, kirjutab Psychology Today.

Peamine probleem töövestlusel on enesepettus. Sisuliselt tähendab enesepettus valede tõe pähe esitamist enese teadmata. Suurem osa meist teab kedagi, kes usub ise siiralt, et on väga hea huumorimeelega. Meie, meie sõbrad ja ka tema lähedased teavad, et see pole tõsi. See aga ei vähenda kuidagi tema usku. Ta käitub nagu ta oleks väga vaimukas ja räägib sellest teistele, isegi kiitleb. Nõnda ei peta ta vaid iseennast, aga ka teisi.

Kui kellelgi on oma vaimukuse kohta valearusaam, siis ei ole sel tõenäoliselt katastroofilisi tagajärgi (kui ta just koomikuks ei kandideeri). Tõsisem on olukord siis, kui keegi peab end oluliselt targemaks, läbinägelikumaks või ettenägelikumaks kui ta tegelikult on. Selliseid valdkondi on palju, kus inimesed end ülehindama kipuvad. Sinna alla kuuluvad näiteks julgus, loovus, emotsionaalne arukus, paindlikkus ja intuitsioon.

Positiivne enesepettus on kahjutum kui negatiivne enesepettus. Ehk tuleb sul meelde mõni eriti hea välimusega tuttav, kes ise siiralt usub, et on tavaline või isegi inetu? Ebakindlad tööotsijad on halvemas olukorras juba seetõttu, et enamasti nad vestlusele üldse ei pääsegi.

Oleks viga arvata, et enese vastu pole ausad vaid tööotsijad. Seda näed hästi siis, kui osaled ise töötajate valikult ja saad kõrvalt näha, kuidas kolleegid esitlevad töölesoovijatele iseennast, oma osakonda või ettevõtet. Mõni saab siis kinnitust oma suurimatele õudusunenägudele, et turundusjuht tõesti usub oma propagandat või et personaliosakonnas ei mõisteta üldse, millega ettevõte tegelikult tegeleb.

Pole tark jätta organisatsioonist, selle toodetest ja personalist liialt positiivset muljet, kuid samas on veelgi problemaatilisem, kui tööandja seda kõike ka ise usub. Seetõttu pole soovitav, kui intervjueerijaks on keegi, kes on väga kõrgel kohal või töötanud ettevõttes väga pikka aega. Ka ei peaks ta olema spetsialist, kes on kinni vaid oma kitsapiirilises tööalas.

Enesepettuse tuvastamiseks kulub veidi aega. Me kõik eeldame, et intervjuul nähakse mulje loomisega vaeva. Selleks pannakse selga viisakad rõivad, valmistatakse ette korralik CV, naised teevad kauni ja tagasihoidliku meigi – kõik see on osa mulje loomise protsessist. Mulje, mille pärast nii palju vaeva nähakse, on enesereklaam, hoolikalt ettevalmistatud versioon tõest. Selle eelduseks on, et reklaamija teab fakte, ent eelistab neid esitleda teatud moel. Pärast mõne aja möödumist oskab enamik meist seda tõlgendada ja läbi näha. Näiteks teame me kõik, mida maaklerid tegelikult mõtlevad, kui kirjeldavad mõnd eluaset sõnadega «jätab avara mulje», «on hurmavalt originaalne» jne. Oleme söögikohtadeski lugenud menüüst kirjeldusi, mis esialgu jätavad ülipeene roa mulje, kuid sõnavahu tagant tuleb välja, et tegu on lihtsa toiduga.

Mulje loomisel on ettesöödetud informatsioonist ehk olulisemgi see, mis jäetakse rääkimata. Kandidaadid on end intervjuuks hoolsalt ette valmistanud. Mõni on abi palunud ka professionaalidelt, kes aitavad CV kirjutamisel. Tihti lisatakse sinna juurde pilt, mis on tegelikult tehtud fotograafi juures just selleks, et see CV juures hea välja näeks ja rõhutaks kandidaadi õigeid omadusi. Loetakse raamatuid ja artikleid, et rasketele küsimustele nutikalt vastata.

Täpselt samamoodi loevad ka intervjueerijad artikleid sellest, kuidas esitada keerulisi küsimusi või kuidas tööotsijaid paremini läbi näha. Kui töövestlusel on tööandja poolt rohkemgi töötajaid vestlusest osa võtmas, on intervjueerija mulje loomisega eriti ametis – ta tahab nii kandidaadile kui oma kolleegidele näidata, et on parim. Ta paneb selga vastavad riided, viib intervjuu läbi kõige paremas ruumis ja ulatab tööotsijale läikiva brošüüri, et ettevõttest jääks ahvatlev mulje.

Kolmas probleem ehk sulaselge valetamine on eelnevaga tihedalt seotud. Töötaja valikul on enamasti hindamisel olulised kolm aspekti: CV, intervjuu ja soovitajad. Kandideerijalt ja soovitajatelt küsitakse otse spetsiifilisi küsimusi hariduse, töökogemuse ja huvide kohta.

Mulje loomisel lähevad siin piirid hägusaks. Töökogemuse puhul võib väga mitmeti tõlgendada, mida tähendab CV-sse kirja pandud «2000-2003: projektijuht 1000-eurose eelarvega». Ka hariduse märkimisel mõistavad inimesed väga erinevalt seda, kui oluline on näiteks reaalselt kätte saadud kraad. Nii mõnigi võib vaielda, et ta «käis ülikoolis», kuigi lõputöö jäi tegemata.

Vestluse läbiviija võib valetada mitmel põhjusel. Näiteks esitatakse talle küsimusi, mille kohta tal puuduvad selged andmed või tal on liiga piinlik neid välja öelda. Ka võib olla, et ta ootab kannatamatult, et intervjueeritavast lahti saada. Või ta lihtsalt ei hooli. Õnneks ei tule seda väga sageli ette, et tööandja tööotsijale vestlusel otse valetaks töö või ettevõtte kohta.

Psühholoogid oskavad intervjuudel oma küsimustega valetajaid üsna hästi vahele võtta. Nad oskavad enamasti märgata ka kehakeelt, mis viitab luiskamisele. Enesepettust ja mulje loomist nii lihtne märgata pole, selle läbinägemiseks võib kuluda veidi aega. Kellel psühholoogide abi vaja läheb? Tegelikult mõlemal, sest kumbki pool vajab neid oskuseid. Paraku on raha selleks vaid ettevõtetel, mitte töötutel. Tööandjatele ongi seetõttu mõeldud palju kursuseid ja raamatuid, et nad saaksid oma oskusi viimistleda. Vähem saab tähelepanu tõsiasi, et see pole sugugi vaid tööotsija, kes ei saa või ei taha töövestlusel tõtt rääkida.